Ajalugu

Tallinna Graafikatriennaalide ajalugu ulatub tagasi aastasse 1968, mil toimus esimene näitus nimega “Kaasaeg ja graafiline vorm” ning millest võtsid osa Eesti, Läti ja Leedu graafikud. Algselt planeeriti näitus biennaalina, kuid tegelikkuses toimus üritus triennaalina. Tol ajal kuulus Eesti NSV Liidu koosseisu, kus hinnati üle kõige skulptuuri, monumentaal- ja maalikunsti. See innustas Eesti graafikuid looma foorumit, et demonstreerida seeläbi Baltimaade ühtsust. Mentaalne tugi kolleegidelt Lätist ja Leedust oli kerge tulema.

 

Graafika, mida on kerge paljundada ja levitada, sai uuenduslike kunstisuundumuste ja alternatiivse suhtluse oluliseks vahendiks. Lähtuvalt tollasest ajastust polnud aga kuidagi võimalik organiseerida näitust vaid kolme Balti riigi vahel, sest see tundus võimudele liialt suure Baltimaade ühtsusena, mis lõhestaks NSV Liitu tervikuna. Nii jätkati aastaid koos nn. külaliskunstnikega Moskvast, Leningradist, Minskist (1971); 1974 toimus muutus positiivsuse suunas, lisaks “külalistele” Moskvast, Leningradist, Minskist, Harkovist ja Jakutskist osalesid “külalised” ka nn. sõpruslinnadest nagu Schwerin (Saksa Demokraatlik Vabariik) ja Szolnok (Ungari).

Teise triennaali jaoks 1971. aastal kujundas kunstnik Alfred Saldre Tallinna Graafikatriennaalile logo, mida kasutatakse siiani.

 

Tallinna VIII Graafikatriennaal 1989. aastal peeti juba suuremate poliitiliste muudatuste ajastul, mis võimaldas lisaks Baltimaade ja Leningradi kunstnikele kutsuda esinema ka kunstnikke Soomest, Poolast, Kanadast ja Ungarist.

 

Et olime elanud suletud ühiskonnas, olid esialgsed suhted välismaailma graafikute ja graafikaorganisatsioonidega üsna pealiskaudsed. Edasised partnerite otsingud lubasid 1992. a. kutsuda spetsiaalsete maade kollektsioonidega kunstnikke Belgiast, Islandilt, Norrast, Rootsist, Soomest ja Taanist ning 1995.a. Suurbritanniast, Itaaliast, Jaapanist ja Saksamaalt.

 

Kõikidel triennaalidel on olnud üks eripära, mis garanteerib Tallinna triennaalide erisuse teiste omasuguste seas: spetsiaalne, garanteeritud Eesti, Läti ja Leedu kunstnike tööde esindatus näitusel.

 

Otsustavaks muutuseaastaks sai 1998. Esmakordselt oli Tallinna XI Graafikatriennaal “Puudutus” avatud kogu maailmale ja laiali saadeti üle 1000 kutse. Rahvusvaheline žürii sai 560 kunstnikult 51 erinevast riigist üle 2000 töö, millest tuli teha oma valik näituse jaoks. Žürii valis välja 123 kunstnikku 36 riigist. Tallinna Graafikatriennaali struktuur muutus kolmetasandiliseks:

Kunstnikud, kes võtavad osa kahest esimesena nimetatud triennaali osast, võistlevad triennaali auhindade pärast, milleks on Grand Prix, 3 võrdset auhinda, diplomid ja mitmed eriauhinnad.

 

Kureeritud näituse lisamine triennaali kontseptsioonile ning nende näituste teemad on andnud Tallinna Graafikatriennaalile alates 1998.aastast uue tähenduse, samuti avardanud vaadet graafikale ning graafikatehnikatele kaasaegse kunstimaailma kontekstis.

 

Balti osa (20 kunstnikku Eestist, 9 Lätist ja 10 Leedust) pandi kokku iga riigi graafikaorganisatsioonide poolt ning see peegeldas suurepäraselt valijate arusaamu. See oli triennaali kõige traditsioonlisem osa.

 

Teine tasand – rahvusvaheline näitus (valik tehti tööde alusel), kus võisid osaleda ka Baltimaadest pärit kunstnikud, kes Balti osasse ei pääsenud, demonstreeris tõeliselt kaasaegset kõrgetasemelist professionaalset graafikat. Eestis näidatud graafika hulk ei olnud iial olnud nii lai ja eriilmeline. Fakt, et ainult 123 kunstnikku valiti näitusele, annab tõestust tulemuse kvaliteedist. Idee polnud mitte näidata nii palju kui võimalik, vaid ainult parimast parimat. Kolmemõõtmelised esemed ja ruumilised projektid ei võistelnud graafika tehnilise virtuoossusega, kuid näitlikustasid graafilise kunsti arengut.

 

Kolm kureeritud näitust tegelesid fenomenidega, mis ületasid traditsioonilise graafika piirid. “Puutuja”, “Reinkarnatsioon – raamat” ja “Reinkarnatsioon – paber” olid pigem samm kõrvale kui samm edasi. Kuraator prof. Ando Keskküla kirjutas:

“See ei ole järjekordne katse “avardada piire”, vaid see on puutejoonte märkimine graafilise kunsti traditsioonilisel territooriumil, graafilise mälu tõlkimine ühest mälu tehnoloogia keskkonnast teise, ilma igasuguse diskussioonita selle üle, milline on uue keskkonna kunstilise strateegia potentsiaal. Puutujad on graafikaga seotud paljundamise kaudu, kuid graafika tegemine ise on mitmetähenduslik metafoor.”

 

Milline on graafika roll tänapäeva kiiresti muutuvas kultuuriruumis? Kas me suudame eristada puutujaid, mis aitavad meil määrata kindlaks graafika kultuurilis-ajaloolist tausta ja luua neile tähendusi? Näitusele esitatud tööd kasutavad selleks väga erinevaid vahendeid – on nii kõige tavalisemad kopeerimistehnikad kui ka video-ja digitaaltehnoloogiat. “Puutuja” oli triennaali kõige radikaalsem osa.

 

Teisalt püüab graafiline kunst analüüsida oma geneetilist päritolu, jagades raamatu raamatuks ja paberiks, ning tegeledes mõlemaga kui eraldi subjektiga. Trükkimine kui tehnoloogia on juba oma tekkest saati olnud seotud raamatu ja paberiga, kuid tänaseks elavad nad erinevaid elusid, neid saab käsitleda kui erinevaid kunstivorme ja nad loovad erinevaid tähendusi. See on nagu meediumi dekonstruktsioon. Trükkimine on väljunud oma päriskodust – raamatust- ja ripub seinal. Raamat otsib uusi valdkondi ja on muutnud eraldi objektiks.

 

Sama on teinud ka paber.

 

Seda fenomeni võis näha näitustel “Reinkarnatsioon – raamat” ja“Reinkarnatsioon – paber”. Samal ajal – graafika, raamatud ja paber saavad ning loomulikult eksisteerivadki koos ja moodustavad suurepärase integraalse maailma.

 

Tallinna XI Graafikatriennaal oli sündmuste kogum, mis tõstatas küsimuse graafika traditsioonidest mitte niivõrd tehnilisest kui tehnoloogilisest aspektist. Graafikat uuriti kui mälu tehnoloogiat teiste meediatehnoloogiate kontekstis. Sama teemaga tegeldi ka ühepäevasel konverentsil, kus võtmeesineja,Prof.Bruce Brown (Suurbritannia) rääkis “Graafilisest mälust”.

 

Lisaks põhinäitustele leidis aset hulk satelliitnäitusi: eelmiste triennaalide võitjate, üliõpilaste, laste näitused, samuti rahvusvaheline raamatuköitmisnäitus ning näitus Raamat-objekt.

 

Tallinna XII Graafikatriennaal “Muutuv kujund” , mis enamjaolt järgis eelmise triennaaliga välja töötatud struktuuri, leidis aset 14.09-21.10 2001. Triennaal uuris “kujundi” mitmekihilist olemust. Selle triennaaliga sai alguse traditsioon, et eelmise triennaali Grand Prix võitja saab võimaluse teha isiknäitus ühes Tallinna galeriis. 2001.aastal oli Sang-Gon Chungil näitus Tallinna Linnagaleriis.

 

Rahvusvaheline žürii valis näitusele 466-lt 52-st riigist pärit kunstnikult saja seitsme 31-st riigist pärit kunstniku tööd. Osalejate arv langes suuremate formaatide ja tööde struktuuri muutlikkuse tõttu.

 

Taaskord oli kindel kogus kohti reserveeritud Eestile (10 kunstnikku), Lätile (10 kunstnikku) ja Leedule (9 kunstnikku). Sel aastal panid aga Baltimaade valiku kokku teised institutsioonid, nimelt Kaasaegse Kunsti Keskused, Eesti puhul Eesti Graafikute Ühing. See muudatus tõi Läti ja Leedu puhul kaasa palju radikaalsema ja ebatraditsioonilisema valiku.

 

Johannes Saar, triennaali kolmanda osa “Sündmus. Kujutis. Teisik” kuraator:

“…siit hargneb kontseptuaalne lõim nii kaasaegses kultuuris kui minu esitatavas kuraatoriprojektis. Kõik on korratav kujutisena, kuid mitte sündmusena. Graafikal, trükikunstil ja mehaanilisel reprodutseerimisel, sõnaga graafikal, on siin olnud Walter Benjamini sõnade kohaselt murranguline, teedrajav roll. Avastus, et originaaltõmmiseid võib olla mitu, lõpeb paratamatult geneetilise kloonimisega kogu kultuuris. Ma arvan, et see areng on graafika perspektiivis paigutatav teljele Sündmus-Kujutis-Teisik. Esimene oleks nagu algupärand ja teine aga jäljend, järelemõtlemisel leiame aga, et vahe on vaid kronoloogiline, algupärand on võimeline kadudeta paljunema ning digitaalses keskkonnas võib ta seda teha lõputult. Sünnivad teisikud.”

 

14 kunstnikku väljendasid oma ideid sellel teemal, nende seas näiteks Saverio Lucarello (Prantsusmaa/USA), Marina Koldobskaya (St. Peterburg), Hanna Weselius (Soome), Leonards Laganovskis (Läti). 15.septembril peeti poolepäevane konverents. Sõna võtsid David Bate(Westminsteri Ülikool, London), Eesti kunstnik Peeter Laurits ja Rein Raud(Helsingi Ülikooli ja Eesti Humanitaarinstituudi professor). Konverentsile järgnes paneeldiskussioon. Nii Tallinnas kui ka teistes väiksemates Eesti linnades leidsid aset mitmed satelliitnäitused.

 

Tallinna XIII Graafikatriennaal “Maapagu/inExile” toimus 10.09-31.10.2004.

Tallinna XIV Graafikatriennaal “Poliitiline/poeetiline” toimus 17.10-25.11.2007.

Tallinna XV Graafikatriennaal “Armastuse, mitte raha pärast” toimus 20.01–8.05 2011.

Tallinna XVI Graafikatriennaal “Kirjaoskus – kirjaoskamatus” toimus 7.02-01.06.2014.