Kontseptsioon

Tallinna XVII Graafikatriennaali peanäitus “Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus”

Kuraator Margit Säde

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum

Põhja pst 35, Tallinn

2.6.–15.7.2018

T-P 12:00-19:00

 

 

 

“Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus”

 

Margit Säde

 

 

“Mida suurem on teaduse progress, seda lihtsamad on hirmud.”[1]

 

 

Pilveulma ilm

Pilveteadus ehk nefoloogia on teadusharu, mille uurija ei saa oma uurimisainest puudutada, analüüsida, säilitada ega arhiveerida. See on teadus, mis põhineb ainuüksi vaatlusel. Pilved ei ole aga midagi stabiilset, püsiv on vaid nende igavene liikumine. Niisiis areneb, muutub ja kaob pidevalt ka uuritav objekt. Pilved on pikka aega huvitanud nii teadlasi kui ka luuletajaid ja kunstnikke. Juba romantikute ja impressionistide käsitluses kõnelesid pilved piinatud saatustest ja uudse meele rahutust loomusest. Ka Steven Connor keskendub siinses kataloogis avaldatud essees “Pilvnemine” (Obnubilation, 2009) kirjanduse ja luulenäidete toel eelkõige pilvede pahaendelisusele, mitte aga nende taevalikule väljanägemisele.

 

Isegi kui pilve peetakse ambivalentsuse sümboliks ja subjektiivsuse kandjaks, klassifitseeritakse seda kui iseseisvat üksust, mis lubab ajutisel, haaramatul “vormil” omandada teatud korrastatud terviklikkuse. Füüsilisuse ja mittefüüsilisuse vahepeale paigutuv pilv tähistab selguse puudumist meis endis, udutamist ja oskamatust teatud kontseptsioone või informatsiooni mõista. Steven Connor kirjutab tabavalt:

Pilved on sisuta kestad. Ehkki pilve välispind lubab justkui arvata, et see on võimalik, ei saa sa kunagi olla päriselt pilve sees, sest pilve sees viibid sa tegelikult eikusagil, keset udu, mis muudab kõik halliks ja masajaks ning millel pole servi, piirjooni ega eritunnuseid.[2]

 

Võib-olla on tänapäevane üleküllus see, mis on muutnud raskuse illusoorseks. Kõik olemuslik elab nüüd kerguses, õhus, atmosfääris. Nii elame ka meie informatiivses ilmas (ulmas), mille levialaks on õhk. “Aine” on muutnud oma olekut: nüüd on see pigem vedel kui tahke, pigem õhu moodi kui vedel, pigem informatiivne kui materjali meenutav. Michel Serres on öelnud, et “seal” (dasein) on inimese jaoks alati tähistanud pigem õhku kui maapinda: “Meie oleme dasein taevas, mitte maal. [—] Me oleme rändamas, me oleme nomaadid. Niisugune asjade käik pole uudne, vaid juba väga iidne. Leian, et dasein on atmosfääris.[3]

 

Kui varem tähistas õhk imet, visiooni, apokalüpsist, siis nüüd on õhk kaotanud kõik oma senised väärtused ja omadused. Sellest on saanud ilma igasuguste omadusteta horisontaalne atmosfäärikiht, mis pakub meile vaid kahte kiletatud alternatiivi: elada ettemääramatuses või põgeneda. Teisisõnu, oleme silmitsi lõpuga, mille oleme täitnud õhuga.

 

Pilvine meel ja nähtamatu käsi

Kui 19. sajand oli arhiivinduse ajastu ning teaduse, mälu- ja salvestustehnoloogiate – psühhoanalüüsi, fotograafia ja grammofonide – aeg, siis meie olevik tegeleb efemeersusega, mis väljendub ajutises ja mäluta olekus. Kuidas on ikkagi juhtunud, et meie meel on muutunud nii pilviseks ja põgusaks?

 

Alates 20. sajandi lõpust oleme näinud uue konstrueeritud eluvormi – inimese ja masina hübriidi –kiiret esilekerkimist. See uus eksistentsi vorm hõlmab infotehnoloogiaid, individuaalsete ja kollektiivsete andmete ladustamist, turvalisust ja funktsionaalsust ning – mis kõige olulisem – meie isiklikku suhet informatsiooniga. See uus intellekt ladustab oma mälu ja operatsioonisüsteemi “pilves”, mille nimetuski viitab millelegi kergele, liikuvale ja kõikjalolevale. Ehkki tegelikult oleme just meie need, kes oma andmete järel jooksevad, sest ilma nendeta oleme nii endi kui ka teiste jaoks eristamatud, identiteedita olendid. Nii on ka meie subjektsus ajutine nagu pilved taevas. Ka Vilém Flusser leidis, et me ei suuda enam haarata ega käsitleda maailma viisil, mis muudaks reaalsust. Selle asemel loome me uusi virtuaalsuseid. “Me ei ole enam sub-jektid, vaid pro-jektid. Meie pea käib ringi, kui proovime niisugust eksistentsiaalset pööret teha.”[4]

 

Pilv on täis iseäralikku amneesiat. Informatsioonitulv on muutnud mäletamise võimatuks, mistõttu vajamegi pilve, kuhu teavet koguda ja salvestada. Tuntud nõukogude neuropsühholoogi Aleksandr Luria uurimuses “Väike raamat suurest mälust” (Маленькая книжка о большой памяти (ум мнемониста), 1968) oli sünesteedil Š. vastupidine probeem: suutmatus unustada. Iga uue asja nägemine pani teda maitsma ja tundma lugematul arvul detaile. Luria kirjutas: “Lugedes luuletusi, puutus Š. kokku ületamatute takistustega: iga väljend sünnitas kujundi, üks kujund põrkas kokku teisega”.[5] Elu kontrollimatus kujutluste tulvas, mida ta ei suutnud peatada ega unustada, viis ta sügavalt häiriva tõdemuseni, et kõik on mööduv ja ajutine. Aga milline näeks välja vastupidine olukord? Siis oleksid assotsiatsioonid ja ambivalentsus vähemuses ning kõik teadmised ja mälestused poleks mitte meenutamiseks või unustamiseks, vaid sorteerimiseks ja salvestamiseks. Ning seda kõike nähtamatu käe käeulatuses, milleski, mida nimetame pilveks.

 

Nii Nietzsche, Freud kui ka Borges leidsid, et mälu on unustamine. Seega ei ole mäletamist ilma unustamiseta, mäletamist ilma valikute tegemiseta. Tänapäeval polegi ehk probleem mälestuste külluses, vaid selles, et pole olemas individuaalseid viise, kuidas ja mida mäletada. Uus teadvus loob ennast meie jäetud jälgede, meie mäletamistehnikate kaudu. See on eelkõige tehnoloogiline küsimus, sest just tehnika ühendab teadvuse ja alateadvuse.

 

Pilveaparaat. Kõik, mis on tahke, sulab õhku[6]

Kui aatompilv oli eelmine inimkonna poolt põhjustatud katastroofiline moodustis, siis ka praegune andmetöötluse pilv on miski, mis on üdini inimese ning tema masinate poolt toodetud. Asjaolu, et nimetame seda pilveks, paneb meid unustama, et tegu on inimtekkelise nähtusega, luues kujutluse millestki looduslikult kõikvõimsast ja ülekaalukast. Pilv on hiiglaslik serverivõrgustik, mis pakub ülimalt täpset andmeladustus- ja jagamisteenust.

 

Oleme andnud kompaktse ja abstraktse pilve kuju hajusale süsteemile, mis hõlmab miljoneid kõvakettaid ja servereid, ruutereid ja kiudoptlisi juhtmeid. See viitab meie suutmatusele mõista võrgustiku läbipaistmatut olemust, aga ka hirmule, mida süsteem meis tekitab. Kõik pilved kasvavad ja hävivad. Nende liikumine on pidev ja toimub alati meie kohal. Tänapäeva inimese jaoks on pilv oma haihtuvuse tõttu muutunud ebakindluse, tusatuju, liigsuurte ja arusaamatute võrgustike ning käsitamatu ja kohutava terrorismi võrdkujuks. Pilv ei ole virtuaalne, vaid füüsiline. Isegi kui see pole alati “maa peal”, on see kuskil maa sügavustes. Andmekeskuste “kaalutus” informatsioonis, mille alalhoidmine nõuab 30 miljonit vatti elektrit ja ulatuslikku infrastruktuuri, pole õigupoolest mitte midagi immateriaalset.

 

Aatomi- ja infoajastu pilv on tehnoloogilise kondensatsiooniga ja mõjutab inimkonna mugavust selle hävimise ohuga. Pilvekujutis on müstiline representatsioon, metafoor, mis maskeerib ja sõna otseses mõttes kodustab võimu otsesed, poliitilised, bioloogilised, esteetilised ja korporatiivsed võrgustikud, mis kontrollivad tootmist ja andmete ringlust üha enam. Andmed aga vallutavad meid vajaduste, nõudmiste ja aistingutega. Nähtamatu radiatsioonioht asendub pilves hõljuva informatsiooniga, sinna kogutud ja hoolikalt valvatud andmetega, mis liiguvad näiliselt nähtamatul, ent kõikjale tungival viisil. Õhulisus tähendab nägemusi, tähtsusetust, isegi hullust, mistõttu on üleminek nn õhulisse seisundisse tekitanud alati teatavaid kahtlusi. Ka Marx ja Engels ennustasid läbinägelikult, et kõik mis on tahke, sulab õhku.[7]

 

Bait ja aatom. Mõjutusmasinad

Ühiskonna keskmes ei ole enam inimkond, vaid masinad. Maailm ei koosne ainult füüsilistest objektidest, vaid mitmesugustest nähtustest ja ilmingutest, mida me etteantud norme ja arusaamu järgides ekraanide vahendusel vaatleme, salvestame ja jagame. Me enam ei vaata kujutisi, vaid puudutame, kerime, näppame ja lohistame neid. Kust jookseb piir meie endi ning meie andmete varju, informatsiooni, mälu ja teadmiste vahel? Kus kohtuvad bait (arvuti protsessori ja mäluseadme vähim infohulk) ja aatom (keemilise elemendi väikseim osake)?

 

Tekstis “Mina olengi see ingel” (I’m that angel, 2011) küsib Tyler Coburn: “Mida teha kehaga, kui elame õhus – kui õhukeseks ja ebamääraseks peab see muutuma?” Immateriaalsuse metafoorist hoolimata langeb pilve vari meid ümbritsevale maailmale ja surub alla inimese füüsilise keha, tehes seda kas vaevuhoomatava kiirguse kaudu või keha objektistades.

 

Kaks sajandit tagasi, kui masin alles hakkas inimteadvuse piire mõjutama ja sellega samastuma, läks masinavärk hulluks. Või teisisõnu: hullumeelne muutus mehaaniliseks. Vaimsete häiretega inimesed hakkasid unistama masinatest, pahaendelistest kaugjuhitavatest aparaatidest. Nende nägemuste pöörane masinavärk ei meenutanud kontrolli alt väljunud Kafka karistuskoloonia juriidilist masinat, vaid need olid aparaadid, mis olid hullumeelsed oma vastupidavuse ja korduvuse, oma mehaanilise protsessi funktsionaalsuse poolest. Oma klassikalises skisofreeniaalases artiklis nimetas Freudi kaasaegne psühhoanalüütik Viktor Tausk neid aparaate “mõjutusmasinateks”.[8] Niisuguse müstilise masina eesmärk oli haarata kontroll patsiendi mõtete ja tunnete üle. Tausk selgitab, et mõjutusmasin toimib samadel põhimõtetel nagu laterna magica või kinoprojektor, pannes patsiendi nägema kujutisi, kutsudes lainete, kiirte või muude jõudude toimel esile mõtteid ja tundeid ning tekitades õhuvoolude, elektri, magnetjõu ja röntgenikiirte mõjul kehas mitmesuguseid motoorseid ilminguid ja aistinguid.

 

Kuid masina kõige olulisem funktsioon on süstemaatiline väärkujutluste loomine, kaasa arvatud nägemus mõjutusmasinast endast. Tausk selgitab, et mõjutusmasina tööl on alati ka ajaline mõõde: selle toimemehhanismid muutuvad patsiendi psühhoosi süvenedes üha keerulisemaks ja üksikasjalikumaks. See masin funktsioneerib ühtlasi ka kui patsiendi kaitse oma hullumeelsuse vastu, pakkudes hullusele just nagu loogilise selgituse. Mõjutusmasina kõige hullumeelsem aspekt on selle eesmärk: hullumeelsuse tootmine, levitamine ja alalhoidmine. Mitte kusagil ei ole melanhoolne-mehaaniline hull hullem kui omaenda kujutluses, mida mõjutusmasin üha taastoodab.

 

Filmis “Caligari ja unesrändaja” (Caligari und der Schlafwandler, 2008) uurib Javier Téllez vaimuhaiguste ning hallutsinatsioonide ja hüpnoosi ühisosa, hägustades ühtlasi loovuse ja vaimsete häirete piire. Téllez teeb koostööd Berliini vaimuhaigla patsientidega ja kaasab neid nii kaasautorite, näitlejate kui ka pealtvaatajatena. Erich Mendelsohni fantastilisest tähetornist ja teleskoobist saab filmis skisofreeniline mõjutusmasin, mis süstib narratiivi deliiriumit ja projitseerib hallutsioone ka publikule. Samamoodi toimib ka filmimeedium ise.

 

Pilvepurustaja. Intensiivsus vs kavatsus

Näituse pealkiri on laenatud Freudi kaasaegse Austria psühhoanalüütiku Wilhelm Reichi pseudoteaduslikult leiutiselt. 1950. aastail tegi Wilhelm Reich oma “pilvepurustajaga” kümneid “kosmilise orgoonenergia” eksperimente. Pilvepurustaja eesmärk oli vallandada taevast orgoonenergiat, mis pidi inimese kõikvõimalikest haigustest terveks ravima. Oma elust pika aja vangis istunud Reichi teooriad ei leidnud kunagi teaduslikku kinnitust, ometi jäi ta elu lõpuni endale kindlaks. Minu silmis üritas Reich luua hullumeelsust esile kutsuva “mõjutusmasina” vastukaaluks tervendava versiooni, mis pidi pilvedest vallanduva orgoonenergia mõjul vabastama inimkonna painetest ja haigustest. Näituse kontekstis kasutan pilvepurustaja kontseptsiooni inimeste ümbarlükkamatu optimismi ja tahtejõu metafoorina.

 

Omal moel on näitust inspireerinud ka ameerika arhitekti ja leiutaja Buckminster Fulleri “üheksas pilv” (Cloud Nine, u 1960). Buckminster Fuller leidis, et kui ehitada piisavalt suur kerakujuline struktuur, mille sisetemperatuur on ühe kraadi võrra ümbritsevast õhust kõrgem, siis oleks see võimeline taevas hõljuma. See mitte ainult ei kannaks omaenda raskust, vaid suudaks majutada ka inimesi, nende asju ja isegi infrastruktuure. Kuigi niisuguste pilvelaadsete moodustiste esmaeesmärk oli pakkuda turvalist varjupaika kliima- ja keskkonnakatastroofide korral, kujutas Fulleri ette, et sellised taevalinnad võiksid olla ankurdatud mägede külge, mis lubaks nende elanikel atmosfääris triivida ja maailma näha või isegi rännata nagu linnud.[9]

 

Näitus “Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus” soovib tõsta fookusesse imaginaarsuse ja ambivalentsuse ning erinevad omamaailmad, mis pakuvad alternatiive “transformatiivsele digitaalsele ühiskonnale” ehk elule “pilves”. Lühidalt kokkuvõttes kombineerib see tahte optimismi intellekti pessimismiga, intensiivsust kavatsusega.

 

Intensiivsuse all pean siin silmas kõikvõimalikke kõrvalekaldeid, kujuteldamatuid ideid, mida meie ühiskond üldjuhul kas taunib, naeruvääristab, patologiseerib, heidab kõrvale või lihtsalt unustab. Intensiivsus on mänginud olulist rolli paljude kunstnike elulugudes ja nende püüdlustes vastanduda neile, kes järgivad ühiskonna ettekirjutusi ja norme eeskujulikult, seadmata neid kunagi kahtluse alla. Oma viimases raamatus “Miks elu on elamist väärt. Farmakoloogiast” nimetab Bernard Stiegler inimesi üsna tabavalt farmakoloogilisteks olenditeks. Ta leiab, et oleme kõik ühtaegu nii ravimid kui ka mürgid, võimelised parimaks ja halvimaks – oleneb, millist poolt rohkem “doseerida”. Ka vihaenergia võib olla võimas, kui suunata see loomingusse nii, et see hakkab toimima hoopis kunstniku enda ja/või teiste hüvanguks. Kui oma tumedam ehk mürgisem pool “läbi töötada”, on võimalik aktiveerida ka heledam ehk raviv pool.[10] Ameerika kunstnik, nunn ja õpetaja õde Mary Corita keskenduski sellele viimasele. Tema värvilised siiditrükid kombineerivad reklaamkujutisi ja loosungeid piiblisalmide ning filosoofiliste tsitaatidega. Oma õpilastega erinevaid tseremooniaid ja ühendavaid rituaale korraldades keskendus õde Mary Corita looming kollektiivse elu pühitsemisele. Tema Neitsi Maarja Puutumatu Südame ordu kunstiosakonna motoks oli Balilt pärit ütlus: “Meil ei ole Kunsti. Me teeme kõike nii hästi kui suudame.”

 

Olgu siis tegemist elu pühitsemisega, eskapistlike omamaailmadega, somnambuulse mässu või hoolikalt läbimõeldud vastupanuga, peegeldavad kõik näitusel eksponeeritud tööd tänapäeva askeesi ja ekstaasi erinevaid väljendusvorme. Kõiki autoripositsioone ühendavad hoolivama ja inimesekesksema ühiskonna otsingud.

 

Kuhu aga jääb kavatsus, intentsioon? Kas tõesti vaid intensiivsusele vastanduma? Kavatsus midagi teha seisneb selles, et on otsustatud ja plaani võetud midagi teha. Kavatsus on vaimuseisund, see on alati kavatsus midagi teha. Kavatsus on nii näitus ise kui ka selle vaatamine. Head vaatamist!

 

 

[1] Don DeLillo, Valge müra. Tlk Martin Oja. Tallinn: Pegasus, 2005, lk 161.

[2] Steven Connor, Pilvinemine. Tlk Epp Aareleid. Vt allpool lk .

[3] Hari Kunzru, Michel Serres Interview (1995). http://www.harikunzru.com/michel-serres-interview-1995/ (vaadatud 29. IV 2018).

[4] Vilém Flusser, A New Imagination. https://monoskop.org/images/4/4b/Flussers_View_on_Art_MECAD_Online_Seminar.pdf, lk 4 (vaadatud 29. IV 2018).

[5] Aleksandr Luria, Väike raamat suurest mälust. Tlk R. Järve. Tallinn: Valgus, 1972, lk 69–61.

[6] Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kuulsa fraasi “Alles Ständische und Stehende verdampft” sõnasõnaline tõlge inglise keele kaudu (“All that is solid melts into air”). Vt ka Karl Marx, Friedrich Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 40.

[7] Eesti keeles õigupoolest “Kõik seisuslik ja kindel haihtub”: Karl Marx, Friedrich Engels, Kommunistliku partei manifest, lk 40.

[8] Viktor Tausk, Über die Entstehung des “Beeinflussungsapparates” in der Schizophrenie. – Internationale Zeitschrift für Psychoanalyse 1919, nr 5, lk 1–33.

[9] J. Baldwin, BuckyWorks: Buckminster Fuller’s Ideas for Today. New Jersey: John Wiley & Sons, 1997, lk 190.

[10] Bernard Stiegler, What Makes Life Worth Living: On Pharmacology. Cambridge: Polity Press, 2013, lk 71.