Kontseptsioon

Tallinna XVIII Graafikatriennaal „Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses“

 

Kunstnikud: ArtLeaks | Jasmina Cibic | Hubert Czerepok | Agnes Denes | Igor Eškinja | Oxana Gourinovitch | Ferenc Gróf | Flo Kasearu | Eva Koťátková | Volodymyr Kuznetsov | Irena Lagator | Olson Lamaj | Marko Mäetamm | Alexander Manuiloff | Dóra Maurer | Raul Meel | Katja Novitskova | Dan Perjovschi | Géza Perneczky | Nada Prlja | Kaisa Puustak | Driton Selmani | Slavs and Tatars | Société Réaliste | Bojan Stojčić | Endre Tót

Kuraator: Róna Kopeczky

Toimumisaeg: 22. jaanuar – 27. märts 2022

Toimumiskohad: Kai kunstikeskus | Temnikova & Kasela galerii | Põhjala Tap Room | EKA galerii | Flo Kasearu majamuuseum | Liszti Instituut Tallinn | Kanuti Gildi SAAL

 

 

Tallinna XVIII Graafikatriennaali näitus „Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses“ keskendub Kesk- ja Ida-Euroopat mõjutanud radikaalsetele poliitilistele, kultuuripoliitilistele ja ühiskondlikele pööretele, lähenedes nendele muutustele globaalsest vaatepunktist universaalse absurdi võtme kaudu. Näitusel astuvad üles Kesk- ja Ida-Euroopas tegutsevad või sealt pärinevad nüüdiskunstnikud, kes mõtlevad julgelt ja kriitiliselt sellistele põletavatele tänapäevastele küsimustele nagu paremäärmusliku vaenuliku poliitika esiletõus, nihestunud üleilmsed eesmärgid, demokraatia lagunemine, vabaduste vähenemine – nii elus kui ka kunstis – ning üldvalitsev hirmu ja vaenu õhkkond.

 

Näituse teemapüstitusega soovitakse lähemalt vaadelda mehhanisme, mille tulemusel on positiivsed mõisted omandanud meie jaoks negatiivse tähenduse – neid on hakatud seostama uuest kasutuskontekstist ja -olukorrast tingitud teistsuguse või vastuolulise sisuga. Uuritakse täpsemalt seda, kuidas sõna „soe“ positiivsest algtähendusest – meeldiv tunne, suhteliselt või mõnusalt kõrge temperatuur, samuti käitumine, millega väljendatakse vaimustust, kiindumust või heatahtlikkust – on saanud poliitilise segaduse, ühiskondliku rahulolematuse, kliimamuutuse ja ülemaailmse pandeemia sümptomite hoiatav märk ning ühtlasi signaal globaalsest looduslikust ja sotsiaalsest ebastabiilsusest. Seda eksitavat tähendusnihet arvestades käsitletakse näitusel „Soe“  kaasaegsest vaatepunktist lähtuvalt olemuslikult absurdset üleilmset olukorda ja inimseisundi ebakõlasid.

 

Näitus „Soe“, kuhu on olemasolevate ja uute teostega kutsutud osalema siinse piirkonna kaasaegse kunsti väljal tegutsevad kunstnikud, koosneb kolmest omavahel läbipõimunud tsüklist, mille pealkirjadega – „Rahvas armastab seda“, „Hapukurgipoliitika“ ja „Vabaduse teadus“ – tsiteeritakse näitusele kaasatud kunstnikke ja nende teoseid. Need kolm peatükki tegelevad absurdi vaatemänguga ning nende eesmärk on seda nähtust lahata ja omastada. Ühtlasi proovitakse pakkuda sellele huumori, pilke ja naeru kaudu mängulist vastumürki või kujuteldavat alternatiivi, mis põhineb visionäärsel vastuhakul ja luulelisel eskapismil.