Tallinna XVII Graafikatriennaali peanäituse “Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus” filmiprogramm kinos Sõprus
15.05.2018
„Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus“
Filmiprogramm kinos Sõprus
7. juuni kell 21:00
Järelnoppijad ja mina
Jean-François Millet’ kuulsast maalist inspireeritud film viib vaataja Prantsusmaa põldudele, kus puudust kannatavatel inimestel on juba aastasadu lubatud pärast viljakoristamist järelnoppimist teha. Üle 60 aasta režissöörina tegutsenud Agnès Varda on viimased paar aastakümmet loonud dokumentaalportreid, milles mängib pearolli tema ise. Selles filmis jälgib ta tähelepanelikult inimesi, kes koguvad seda, mida teised enam ei vaja. “Järelnoppijad ja mina” linastus 2001. aastal Pärnu filmifestivalil, pälvides Eesti telepubliku lemmikfilmi auhinna.
Les glaneurs et la glaneuse
2000, Prantsusmaa
Dokumentaalfilm
Agnès Varda
78′
Prantsuse keeles eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega
14. juuni kell 21:00
Donna Haraway: Lugude vestmine maiseks ellujäämiseks
Donna Haraway on väljapaistev teadlane, feminist ja ulmehuviline, kelle eesmärk on rajada sild teaduse ja ilukirjanduse vahele. 1980. aastail tõi talle tuntuse sugu, identiteeti ja tehnoloogiat käsitlev uurimistöö, mis muutis valitsevaid suundumusi ning avas ukse ausale ja rõõmsameelsele liigiülesele feminismile. Haraway on andekas jutuvestja, kes maalib kuulaja silme ette katastroofide ajastu mässulise, kuid lootusrikka universumi, mis kihab põnevatest ja futuristlikest fantaasiaolenditest. Filmitegija Fabrizio Terranova külastas Donna Harawayd tema kodus Lõuna-Californias, veetis seal mitu nädalat ning sai valmis omanäolise portreefilmi. Režissöör lasi Harawayl kõnelda talle omases keskkonnas, rõhutades atraktiivse lavastusega teadlase aju mänglevat tundlikkust. Tulemuseks on haruldaselt siiras intellektuaalne portree väga originaalsest mõtlejast.
Donna Haraway: Story Telling for Earthly Survival
2016, Belgia/Prantsusmaa/Hispaania
Dokumentaalfilm
Fabrizio Terranova
81′
Inglise keeles
21. juuni kell 21:00
Filmid õde Mary Coritast
Corita Kent (1918–1986) ehk õde Mary Corita oli kunstnik, õpetaja, võrdõiguslane ja nunn. 18- aastasena liitus ta Neitsi Maarja Puutumatu Südame orduga, kus temast sai populaarne kunstiõpetaja. Tema siiditrükis kollaažid, joonistused ja tikandid kombineerivad figuratiivseid, religioosseid ja reklaamkujutisi ning loosungeid, piiblivärsse ja kirjanduslikke tsitaate. 1960. aastail muutus tema looming üha poliitilisemaks, kutsudes vaatajaid üles pöörama tähelepanu vaesusele, rassismile ja ebaõiglusele. Baylis Glascocki filmid “Meil pole kunsti” ja “Mary päev” tutvustavad õde Mary Corita kaasavaid õpetamismeetodeid ning Thomas Conradi “Alleluia” annab ülevaate tema elufilosoofiast ja kunstist.
We Have No Art
1967, USA
Dokumentaalfilm
Baylis Glascock
27′
Mary’s Day
1964, USA
Dokumentaalfilm
Baylis Glascock
14′
Alleluia
1967, USA
Dokumentaalfilm
Thomas Conrad
23′
Inglise keeles eestikeelsete subtiitritega
28. juuni kell 21:00
Köielkõndja
7. augustil 1974. aastal astub noor prantslane Philippe Petit trossile, mis on ebaseaduslikult tõmmatud Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide vahele. Kolmveerand tundi ilma julgestuseta köiel kõndinud, tantsinud, põlvitanud ja lamanud noormees vahistatakse, talle tehakse psühhiaatriline ekspertiis ning teda hoitakse mõnda aega koguni vangis. James Marshi dokumentaalfilmis näidatakse Petit’ enda amatöörkaadreid trikiks valmistumisest, fotosid tegelikust sündmusest ja intervjuusid “sajandi kunstilise kuriteo” pealtnägijatega. Filmis on kasutatud briti nüüdishelilooja Michael Nymani muusikat. “Köielkõndija” pälvis 2009. aastal parima dokumentaalfilmi Oscari.
Man on Wire
2008, Inglismaa/USA
Dokumentaalfilm
James Marsh
90′
Inglise keeles
5. juuli kell 21:00
Tüdruk, keda kunagi ei olnud
2008. aastal avastab Ameerika teadlane maailma vanima inimhäält jäädvustava salvestise: 148 aastat tagasi salvestatud prantsuse hällilaulu ühe tüdruku esituses. Aasta hiljem paljastab teine teadlane, et helilõigus laulab hoopis mees. See lugu on lähtekoht, mis loob võimaluse uurida inimhääle vastuolulisust ning selle võimet trotsida tavapäraseid arusaamu tõest ja valest, minevikust ja tulevikust, mees- ja naissoost. Mida rohkem püüame neiu häält summutada, seda nõudlikumaks ta laul muutub.
The Girl Who Never Was
2014, Rootsi
Kunstnikufilm
Erik Bünger
59′
Inglise keeles
14. juuli kell 21:00
Klaus Lutzi universum
Klaus Lutzi (1940–2009) looming, milles leidub kunstiajaloolisi viiteid nii Bauhausile kui ka vene avangardile, seab meid silmitsi autonoomse kunstniku sõnavaraga. Tema hermeetiline universum on tulvil viiteid, tähendusi, allegooriaid ja assotsiatsioone. Kasutades erinevaid säriaegu, objektiive ja ise konstrueeritud masinaid, tegi Klaus Lutz ka filme, mis kombineerisid erinevatel tasanditel animatsiooni, performance’it ja joonistusi. Stiililt 1920. aastate eksperimentaalset kino ning Georges Mélièsi ja Charlie Chaplini tummfilme meenutavad linateosed kujutavad ühe inimese – Lutzi enda – seiklusi. Filmides ei leidu ühtegi pausi ega liikumatut hetke ning need ei sisalda miskit, mis on fikseeritud ja kindel. See on liikumine unenäo ja reaalsuse piirimail, maailmas, mis koosneb märkidest, vormidest, argiobjektidest ning aknatagust maailma kujutavatest kaadritest – kõigest sellest, mis jäi väljapoole Lutzi ühetoalist stuudiokorterit New Yorgis, kus kõik tema filmid on filmitud. Programmi juhatab sisse filmi “Minu saare ilu. Filmides Klaus Lutzi” režissöör Frank Matter.
The Beauty of My Island – Shooting Klaus Lutz
1999, Šveits/USA
Dokumentaalfilm
Frank Matter
33′
Titan
2008, USA
16 mm kunstnikufilm
Klaus Lutz
9′
