Poliitiline ja poeetiline

Tallinna XIV Graafikatriennaali alapealkirjaga “Poliitiline ja poeetiline” puhul huvitab meid selline graafiline väljendus, mis ühendab endas kaks esmapilgul vastandlikku, ent graafikale omast olemisviisi. Graafika ajalooliselt poliitilises funktsioonis pole põhjust kahelda, samuti nagu tema trükitehnoloogiliselt tingitud poeetilises ja intiimses mõõtmes. Olles algusest peale vahendav meedium, puudutasid graafikat “suure kunsti” kaanonid ja karmid reeglid mõnevõrra vähem, mis omakorda lõi tingimused isikupäraseks ja vabamaks eneseväljenduseks. Analoogset ent olemuslikult erinevat vabaduse mõõdet ideede levitamisel pakkus graafika ka poliitilise meediumina.

Seega – milliseid “semantilisi ümberpaigutusi” kutsub esile poliitilise teksti valamine poeetilisse vormi? Millal muutub poeetiline poliitiliseks ja vastupidi? Kas graafika-põhise poliitilise propagandaga tegelemine on romantiline enesepettus, mikroskoopiline vastupanu, tõsine poliitiline töö, poeetiline eneseväljendus või kõik koos? Milline mõjujõud on poeetiliselt rüütatud poliitilisel sõnumil? Mis käike on trükikunstil selles kontekstis veel varuks?