Intervjuud Tallinna XIV graafikatriennaali valikžürii liikmetega

 

 

Intervjuu Tallinna XIV graafikatriennaali žürii liikme, soome kunstniku Teemu Mäkiga

Eha Komissarov: Kui kuulsite, et triennaali teemaks saab „Poliitiline/Poeetiline”, siis kas teil oli mingi ettekujutus sellest, kuidas on need kaks ja kunst omavahel seotud?

Teemu Mäki: Jah, see oli mulle ideaalne teema, osaliselt seetõttu, et see oli üks minu doktoritöö peateemadest: kirjutada poeesia ja poliitika suhtest ning sellest, kuidas neid on võimalik kunstis kombineerida ning mis mõttega seda teha. Seega oli mul väga hea meel siia tulla ning suur huvi näha, mida inimesed sellele näitusele toovad.

Nagu ma aru saan, on poliitikateema teile oluline ning naljakas. Tavaliselt on nii, et kui küsida kunstnikult, kas talle meeldib poliitikateema, tundub mulle, et kunstnikele ei ole see teema sugugi lähedane.

T.M.: Noh, oleneb olukorrast. Kunsti ja poliitika puhul on väga sageli probleemiks see, et paljude kunstnike arvates on poliitiliste avalduste tegemine kunstiteostes labane, teeb teosed liiga lihtsaks. See on tingitud sellest, et kunstnikud mõtlevad kohe: kui kunstiteos on poliitiline, on ilmtingimata tegemist propagandaga, sellega reklaamitakse ideoloogilist seisukohta. See on aga loomulikult valearusaam. Poliitiline mõtlemine ei seisne vaid loosungitega vehkimises, see seisneb elementaarsete ja keeruliste küsimuste võimalikult üksikasjalikus lahtimõtestamises. Teine põhjus või õigemini teine probleem on aga see, et nad ei saa sellise ülesandega hakkama, kõik poliitilised teemad tunduvad liiga rasked. Nad võivad midagi poliitilist öelda vaid väga lihtsate asjade kohta, näiteks: “Olen rassismi vastu, see on poliitiline seisukoht ning ma teen sellest kunstiteoseid.” Kui on aga tegemist millegi keerulisemaga, mõtlevad nad, et kui proovin teha poliitilise avalduse, siis teen äkki ennast narriks, sest selle teemaga tegelevad ju asjatundjad ning mina olen kõigest grafitikunstnik. Ma oskan teha oforte ja muud selletaolist ega tea poliitikast piisavalt. Ning see on väga tihti ka tõsi. Probleem kaoks, kui kunstnikud oleksid julgemad ning neil oleks rohkem teadmisi. Nii et meie haridus peaks olema parem, see peaks sisaldama rohkem filosoofia ja poliitika teoreetilist õpet. See on vähemalt sama oluline kui õpetada maalikunstnikele, kuidas maalida.

Kas tundsite selles teoste kogumis ära mõne püüdluse teha poliitilist propagandat või oli see pigem peamiselt filosoofiline ülevaade meie tänapäeva elust?

T.M.: Noh, ma arvan, et on olemas kolme sorti poliitilisi töid ning ka sellel näitusel on neid just nii palju. Kõige levinum on tüüp, millega kunstnik soovib vaid teema tõstatada, näiteks immigratsiooniküsimus poliitilise teemana. Ning siis on tema kunstiliseks taktikaks lihtsalt teema tõhusalt välja tuua, alustada diskussiooni, kuid ta üritab ise teema kommenteerimisest hoiduda. Seega on kunstniku roll olla umbes nagu prožektor: ta üritab lihtsalt tõmmata publiku tähelepanu olulisele küsimusele. See on kõige levinum tüüp. Teine poliitiliste taieste tüüp näitusel on see vähem või rohkem propagandistlik teema. Ja propaganda kui selline ei ole ilmtingimata halb asi, kui põhjus, miks propagandat teha, on hea. Propaganda probleem on muidugi see, et sellega üritatakse muuta inimeste arvamust, puudutades neid emotsionaalselt, mitte intellektuaalselt. Ning see on veidi ebaaus taktika, kuna see tähendab, et kui su eesmärk täitub, siis on inimene, kelle arvamus mingi poliitilise küsimuse kohta on muutunud, muutnud seda emotsionaalsetel põhjustel, ilma selle üle tegelikult mõtlemata ja argumenteerimata. Ja selle propagandistliku meetodi toel, mida sa kasutad, võid panna inimesed tegema rumalaid või hirmsaid asju. Teisest küljest on näitusel aga töid, mille näol on kohe kindlasti tegemist propagandaga heal eesmärgil, näiteks ühe kunstniku taies AIDSi-alase teadlikkuse tõstmiseks ja nii edasi. Ning kolmas poliitilise kunsti tüüp sellel näitusel on selline, millega kunstnik üritab tõepoolest võtta vastu kõige raskema väljakutse – tegelda keerulise poliitilise küsimusega ning katsuda selle kohta ka tõepoolest midagi öelda ja lahendus välja pakkuda. Minu peamine pretensioon näitusele on aga see, et kolmandat tüüpi töid on liiga vähe. Väga vähesed kunstnikud suudavad või tahavad tõesti väljendada hästi läbi mõeldud poliitilist või filosoofilist ideed või avaldust.

Kas sellel teemal on kunstis tulevikku?

T.M.: Mina arvan, et kunstil polegi mingit muud tulevikku, alternatiiviks on see, et kunst madaldatakse pelgalt tapeediks ja kaunistusteks või eskapistlikuks meelelahutuseks ning see oleks halb variant. Loodetavasti seda ei juhtu ning kui seda ei juhtu, tähendab see, et tulevikus on rohkem kunsti, mis on tõesti tõhusalt ja intelligentselt poliitiline ning filosoofiline.

15. aprillil 2007. aastal Kumus.

 

 

 

Intervjuu Tallinna XIV graafikatriennaali žürii liikme, inglise kunstniku, Bristoli Lääne-Inglismaa ülikooli (University of the West of England) disaini- ja rakenduskunsti kooli (School of Design and Applied Arts) juhataja Richard Andertoniga.

 

Eha Komissarov: Mida arvate graafika hetkeolukorrast?

Richard Anderton: Ma arvan, et tervet projekti hõlmava teema püstitamine on väga kasulik, sest avatud osavõtuga võistlusnäituste raskus seisneb mõnikord mingis mõttes selles, et teema on mingi valiku tegemiseks liiga lai. Nii et poliitilise ja poeetilise küsimuse teemaks kuulutamine võimaldas meil olla oma valikus palju keskendunum ning saime töid välja jätta, kuna need ei vastanud lihtsalt sellele teemale, ükskõik kui lai see ka oli. Mingis mõttes tegi osa tööde kõrvaldamine meie elu kergemaks, kuid arvan, et lõpuks võimaldas see meil, seitsmel žüriiliikmel, keskenduda tõesti tööde sellistele omadustele, mis sobivad sellele ainesele, selle teemaga. Seega oli see hea võimalus näha, kuidas kõigil 5-6 riigist pärit inimestel oli tegelikult kokkuvõttes väga sarnane vaatenurk, sest minu arvates on kvaliteet ainuke asi, mis kõik teised aspektid varjutab.

Kuid tase – milline on teie seisukoht, millise hinde paneksite teie siia saadetud tööde tasemele?

R.A.: Vaatasime töid üle kolmes voorus ning ma arvan, et alguses oli ilmselgelt töid, mille puhul oli tunda, et need ei olnud vastuvõetavad, ei olnud sellise kvaliteediga, mida rahvusvahelisel näitusel näha tahaks. Lõpuks jäi aga alles vist umbes 15% esitatud töödest. Kui jõudsime teise vooru, olime tööde suhtes igas mõttes tõesti väga kriitilised ning langetasime koos otsused, millega võis väga rahule jääda, ning ma tundsin, et need teosed, mis on välja valitud ning mis välja pannakse, on väga kõrge tasemega.

Aga mis te arvate – poliitika on tegelikult ju graafiku mõistusele ning mõttelaadile üpris ohtlik teema. Kas märkasite mõnda ebamugavat olukorda, kus kunstnikel ei õnnestunud oma töid tegelikult selle teema raamidesse sobitada? Nad tahavad osaleda, nende tööde eksponeerimine on väga tihti seotud triennaalide ja biennaalidega ning nad ei jää tegelikult selle sisu ning teema raamidesse, kuid vähemalt üritavad midagigi teha.

R.A.: Ma arvan, et üks kõige olulisematest asjadest, millest me pärast esimest võistlusvooru aru saime, oli see, et kuna töid tuli nii paljudest erinevatest riikidest ning riikidel on arvukalt poliitilisi küsimusi ning need poliitilised küsimused võivad riigiti vägagi erineda, oli väga kasulik, et meil oli inimesi, kes on kursis konkreetsete riikide probleemide ning küsimustega, mida kunstnikud tahaksid tõstatada ning mille üle oma töödes visuaalselt arutleda. Nii et see võimaldas mul omamoodi näha vaatenurki teiste riikide poliitilistele probleemidele, poliitilistele küsimustele ja nii edasi. Ning mingis mõttes ei olnud poeetiline pool alguses võib-olla nii tugev, kui me oleksime tahtnud, kuid ma arvan, et lõpupoole avaldus ka see.

Nagu me teame, on see teema – poliitiline ja poeetiline – iseenesest äärmiselt sisukas ning sellel on lõputult tõlgendamisvõimalusi. Kas saite uusi teemaideid või oli teie ülevaade poliitilise ja poeetilise teemast nii hea, et teil ei õnnestunud leida enda jaoks midagi huvitavat? Palun selgitage, kuidas ise seda teemat tõlgendate.

R.A.: Ilmselt oli teatud aspekte, millega olin kursis, teatud poliitilisi küsimusi, millele tõmmati tähelepanu ning millega ma olin hästi tuttav. Ning oli ka teisi, mis olid mulle täiesti uued. Oli väga huvitav näha, kuidas neid visuaalselt väljendati. Nii et kui oli tegemist mingi küsimusega, mis pärines riigist, mille poliitiliste probleemidega ma kursis polnud, oli seda väga hea näha. Tore oli ka teiste žüriiliikmete toetus mõnede asjade selgitamisel, sest ma olen kindel, et satume kõik olukordadesse, kus me ei tunne kõigi maailma riikide poliitilisi probleeme. Nii et see oli hea.

On öeldud, et graafika on nii ajast ja arust, nii klassikaline. Mis te arvate, kui valmis on graafika üleüldse ennast avama ning nende uute küsimustega tegelema, kaotamata samas oma kõige paremaid külgi?

R.A.: Ma arvan, et digitaalsete kujutiste kasutuselevõtuga on graafika küsimus ning graafika olulisus tublisti laiema ulatuse omandanud. Traditsiooniline graafika oli tihtipeale tööprotsessist nii haaratud, et ideed ning kontseptsioonid lükati tegelikult kõrvale. Ning ma arvan, et foto ja digitaalsete kujutiste kasutuselevõtt on võimaldanud kunstnikel kontseptsioonid uuesti üle vaadata ning mitte olla enam protsessist nii sõltuv. Ning minul isiklikult on ükskõik, mis protsessiga on tegemist, see ei huvita mind – olgu tegemist siis ofordi, litograafia, siiditrüki või digitaaltrükiga, peaasi et töö on tasemel, kontseptsioonid tugevad ning ideed tulevad visuaalselt esile. Nii et mõnes mõttes graafika surm või uuenemine lihtsalt toimub ning me ei saa seda kuidagi mõjutada, lihtsalt vaatame, mis juhtub.

15. aprillil 2007. aastal Kumus.

 

 

Intervjuu Tallinna XIV graafikatriennaali žürii liikme, leedu kunstniku, Vilniuse Kaunite Kunstide Akadeemia prorektori filosoofiaprofessor Arūnas Gelunasega

 

Eha Komissarov: Mida te triennaali teemast „Poliitiline/Poeetiline” ja triennaali sisust arvate? On see edukas või mitte, peaks ta seda olema?

Arūnas Gelunas: Jah, ma arvan, et poliitikateema on kõigis Balti riikides väga aktuaalne. Käimas on palju arutelusid ning tundub, et poliitika tungib meie igapäevaellu, seda ei saa vältida. Ma arvan, et selle teema toomine graafika valdkonda oli väga mõistlik, samuti selle teema külma ning analüütilise iseloomu tasakaalustamine poeetilisuse kontseptsiooniga. Kui need kaks komponenti, poliitiline ja poeetiline, on koos, on nende kokkuviimine tõeline väljakutse. Sest vähemalt selles traditsioonis, kuhu mina kuulun, leedu kunstis, on rohkem poeetilist poolt ning rohkem introvertset suundumust. Poliitiliste teemadega on väga raske tegelda, kuna leedulased ei ole nendega harjunud, nagu ollakse Skandinaavias ning eriti Ameerika Ühendriikides ning anglosaksi traditsioonis. Nii et see oli väga huvitav. Ma arvan, et see teema kerkis üles just sel ajal, kui meil on vaja sellega tegelda. Alguses olid need kaks teemat väga tihedalt seotud: plakatid ning graafiliste tööde levitamine poliitilise avaldusena. Ning mäletate ka Hogarthit, inglise kunstnikku, kes kritiseeris oma gravüürides süsteemi. Graafika ning poliitika suhtel on pikk ajalugu.

Miks on siin sel korral nii vähe leedu kunstnikke? Kas tegemist on meie veaga, et me ei leidnud õiget institutsiooni, millega koostööd teha, või on leedu kunstis momendil aktuaalsemaid teemasid?

A.G.: Jah, see on väga, kuidas öelda, ebamugav küsimus. Kuid ma tahan sellele täpselt vastata. Nagu ma ütlesin, ei sobi poliitika ning graafika Leedus just alati kuigi hästi kokku. Nõukogude ajal ning postkommunistlikul ajajärgul huvitasid graafikuid peamiselt väga isiklikud, introvertsed teemad, nii et tegelikult on väga raske leida kunstnikke, kellele poliitika oli tõepoolest graafikutöös peamine teema. Ma arvan, et just selles ongi põhjus, probleem ei ole institutsioonides ega kontakteerumises, vaid just selles, et leedu graafikal puudub selge poliitiline eesmärk. Leedu graafikud on introvertsemad ning kinnisemad.
Ma arvan, et enamik kunstnikke tunneb, et me ei ole selle teemaga mitte kuidagi seotud. Me ei ole poliitikud, ajakirjanikud, sotsioloogid ega filosoofid. Me loome ühte kindlat sorti ilu, esteetikat, oleme sügavalt huvitatud tehnikast ning sellest, mis juhtus Leedus. Viimasel 17 aastal on peamiselt skulptorid ning meediaga tegelevad inimesed, näiteks videokunstnikud ning digitaalkunstnikud, olnud need, kes on poliitiliste teemadega tegelnud. Ma ootan, et noorem põlvkond võtaks selle küsimuse käsile, vaatleks ja kritiseeriks, ning suhtuks elusse palju analüütilisemalt, kui seda tegi eelmine põlvkond.

Kas triennaali tööde kogum oli teie arvates huvitav?

A.G.: Jah. Meil oli vist umbes 520 kandidaati, kellest jäi järele 100, nii et alles jäi vähem kui 20%. Ning ma arvan, et tegemist oli tõeliselt karmi valikuga ning alles jäänud kogum on tõeliselt põnev ning huvitav valik äärmiselt erinevatest lähenemistest, tehnikatest, suhtumistest ning kultuuridest: näiteks Ameerika ja Euroopa, Aasia, Ida-Euroopa, Ladina-Ameerika kultuur. Kuid erinevus ning mitmekesisus ei tähenda, et need tööd oleksid kaootilised ja, kuidas öelda, seosetud. Jah, nad on omavahel seotud ning ma arvan, et see tööde kogum on väga hea.

15. aprillil 2007. aastal Kumus.