Intervjuu Stephen Hoskinsiga

Stephen Hoskins on Hewlett Packardi nimelise õppetooli professor (õppetooli rahastab osaliselt Packard) ning Lääne-Inglismaa ülikooli alla kuuluva Vabagraafika Uuringute Keskuse (Centre for Fine Print Research) juhataja. Tegemist on Suurbritannia suurima ühele kunstivaldkonnale keskendunud uurimiskeskusega.

Eve Kask: Millal te Vabagraafika Uuringute keskuse asutasite?

Stephen Hoskins: Asutasime keskuse 1998. aastal. Alustasin tööd teadurina 1994. aastal, esialgu poole kohaga. Inglismaal sai 1992. aastal uurimistöö rahastamine võimalikuks ning see toetas osaliselt mu ametit. Ja seejärel, kui järk-järgult hakati tööstus- ja teadusuuringute toetust suurendama, oli meil võimalik taotleda rohkem grante ja vahendeid ning alustada vaikselt keskuse rajamist. Nüüd on seal 20 töötajat, umbes 14 on hõivatud teadusuuringutega. Hoiame end õppepersonalist üsna lahus, Richard Anderton juhatab magistriprogrammi ja meil on mõned doktorandid, aga peamiselt tegeleme uurimis- ja tööstuspoolega. Meie pakume natuke teistsugust doktoriprogrammi kui Inglismaal tavaliselt.
Mul on tunne, et tegelikult on päris keeruline läbida eneserefleksiivset doktorantuuri visuaalkunsti vallas. Sest kui arutled töö üle, mida ise teed, läheb kaotsi mingi teatud juhuslikkus, kuidas kunsti luuakse. Meie tudengid uurivad tihti protsesse ja protsessidesiseseid liikumisi või juhtumianalüüse ja mida kõike veel, sest graafika puhul on suhteliselt lihtne jälgida, kuidas suhestub liigendatud protsess tegevusega, ning seejärel selle üle arutleda. Meie seisukohalt on olemas uurimis- ja kriitikavaldkond, millega enamik kunstiajaloolasi ja kriitikuid suhestub, aga selle ala praktiseerijad mitte. Arvan, et ka praktikute puhul on olemas mingi valdkond, mille kaudu nad saavad mõjutada kriitika mõistet; see ei põhine ainult sotsiaalajaloolistel seostel, vaid oleks segu sotsiaalajaloolisusest ja sellest, millega tegeleb visuaalkunstnik. Minu arust läheb tihti kaotsi just kunsti visuaalne keel.
Triennaali valikukomitees kaldub inimene enamasti nõustuma. Ma kahtlen, kas tekibki mingit õiget vaidlust teemal, millised tööd on parimad. Sest visuaalset keelt kasutataksegi väga erinevalt. Visuaalne keel ei ole ei kirja- ega kõnekeel, mida kunstipraktikud kuigi hästi ei valda. Minu arvates võiksime aga proovida seda omandada. Just selles seisneb osaliselt doktorikraadi ja akadeemilise süsteemi olemus, kuid nagu olen sellel konverentsil juba mitmeid kordi öelnud, ei poolda ma visuaalkunstide akadeemiliseks muutmist. Visuaalsed kunstid pole seda kunagi olnud ja ma ei usu, et peaksidki olema. Ometi selles seisnebki meie eriala õpetamise dihhotoomia.

Rääkige palun kunstnike, uurimiskeskuse ja tööstuse suhtest. Mis kasu sellest vastastikku saadakse?

Oleme selle tasakaalustanud nii, et umbes kolmandik meie tööst on puhtalt uurimistöö: meie jaoks on see ajaloolise protsessi vaatlemine, uurime näiteks ka värvikäsitlust või seda, kuidas värv digitaaltrükis toimib. Tegeleme kõigega, mis on seotud graafikaga ja mis kõlbab teadustööks. Tööstus moodustab jällegi umbes kolmandiku meie tegevusest. See tuleneb sellest, et Suurbritannias kerkib kunstikeskkonnas tegutsejate ette poliitiline küsimus, kas nende tegevusel on mingi tähtsus. Kultuuriliselt me ju mõistame, kõik mõistavad, et sel on kultuuriline tähtsus. Kui aga õnnestub näidata, et meie tegevus on oluline ka tööstusele, on võimalik saada suuremaid toetusi, ka valitsuselt, ning saavutada väga kindel positsioon. Kõige huvitavam on minu arust see, et graafikud ise unustavad ära, et on tööstusele olulised. Ma võin minna mis tahes trükkimisega seotud ettevõttesse ja mõista selle tööprotsessi alustõdesid. Meil on võimalus noppida ideid teistest tööstusharudest ja neid üle kanda sellesse tööstusesse, millega ise seotud oleme. Ja saada selle eest hulga raha. Seega umbes kolmandiku ajast teeme seda, mis meid tõesti huvitab ja mida me naudime – töötame kunstnikega. Oleme ise kunstnikud ja töötame koos kunstnikega. Laseme neil kasutada oma ruume ja töövahendeid, mis on pärit nii tööstusest kui ka mujalt, ja võimaldame kunstnikel tulla ja töötada tavapärasest väga erineval viisil.

Kuidas valite kunstnikud?

Enamjaolt töötame ärilistel kaalutlustel kuulsate kunstnikega. Näiteks valmistame kolmemõõtmelisi vahatatud medaleid Richard Hamiltoni tellimusel – need on häbimedalid. Briti Muuseum tellib neid kord kahekümne aasta jooksul – poliitiline “auraha” seisab vastu valitsuse mõtteviisile ja õõnestab tegelikult päris kenasti. Trükime need vahale uusimat tehnoloogiat kasutades. Me poleks saanud seda teha, kui meil poleks kokkupuudet tööstusega, et tehnoloogiat mõista, ja kui meil poleks positsiooni, mis annab võimaluse teha koostööd muuseumide ja selliste inimestega nagu Richard Hamilton.
Kuid me püüame olla ka demokraatlikumad. Näiteks oli meil projekt, mida toetas Hewlett Packard ja mida nimetasime alaliseks portfoolioresidentuuriks. Mõte seisnes selles, et Hewlett Packard maksis 15 kunstnikule selle eest, et nad tulevad nädalaks siia ja töötavad digitaalgraafikas või mõnes muus tehnikas. Trükkisime kõigest 15 koopiat – kunstnikud said viis, Packard paar tükki ja ülejäänud müüsime maha, et järgmised kunstnikud saaksid tulla ja projekti jätkata, sellepärast oligi tegu alalise residentuuriga. See ei kestnud kuigi kaua, sest osutus liiga kalliks, aga mõttena oli siiski huvitav.
Meie mõte seisnebki akadeemilise poole ja tööstuse sidumises. Tegelikult teeme palju väga diskreetset uurimistööd. Mulle kuulub kaks patenti ja me saame tulu patenteeritud kommertstöödest. See võimaldabki meile ligipääsu tehnoloogiale. Meie ülikooli tunnustatakse kui värvidega tegelevat Euroopa tippkeskust. Oleme korraldanud mitmesuguseid kunsti- ja värviteaduse seminare ning konverentse, kus kunstnikud ja teadlased arutlevad värvi mõiste üle – ja seejuures päris esoteeriliselt! Aga see on oluline nii tööstusele kui ka loovinimestele. Meile lihtsalt meeldib mitmekesisus.

Maria Arusoo: “Impact’i” konverents toimub iga kahe aasta tagant eri riigis. Esimene “Impact” peeti 1999. aastal Bristolis. Mis on teie arvates “Impact’i” eesmärk?

Arvan, et “Impact’i” eesmärk on lihtsalt tuua kokku graafikaga seotud inimesed: akadeemikud, tegevgraafikud ja need, kes on sellest valdkonnast huvitatud, näiteks kuraatorid ja muuseumiinimesed. Selleks on kaks põhjust. Esiteks, Ameerikas on alati peetud graafikute konverentse, aga pole olnud ühtegi, mis kaasaks ka ülejäänud maailma. “Impact’i” eesmärk on olla rahvusvaheline graafikakonverents, kus huviorbiidis ülejäänud maailm. Teine põhjus seisnes selles, et Inglismaal sattus graafika ohtu: suleti teaduskondi, puudus selle kunstivaldkonna reaalne kaitse. Kui kaheksa aasta eest saabus Bristolisse 450 inimest, oli lihtne minna ja öelda, et meil on siin 450 inimest 27 riigist, ülejäänud maailmas peetakse seda normaalseks – ärge pange mu teaduskonda kinni. Analoogseid asju tuli hiljem ette ka mujal maailmas ning loodetavasti saame sealgi öelda ei, ei ja ei – meid on sadu.
“Impact” ongi selline graafikute kommuun, mõeldud väitlusteks ja arutlusteks. See on pisut keerukas, sest teatud mõttes olen ma Eve Kasega ühel nõul, et meie eriala kipub ülejäänud kunstitegemisest irduma teatud kindlatel põhjustel. Ja see probleem jääb.

Sel aastal toimusid Tallinnas nii “Impact” kui ka graafikatriennaal. Kas teemad “Lõigutud aeg” ja “Poliitiline/Poeetiline” vastanduvad või suhestuvad?

Nii “Poliitiline/Poeetiline” kui ka “Lõigutud aeg” on osa sellest, kuidas ja kus kunsti praegu näidatakse ja mida see tähendab, mida kunst ütleb, mida on tal juurde anda, kuhu ta liigub, arvestades, et elame väga kiirelt muutuvas maailmas. Minu jaoks on graafika rohkem füüsiline trükitud tulemus kui näiteks reproduktsioon, millest Eve Kask on rääkinud. Aga ikkagi seisneb küsimus selles, kas graafika on hääbumas, ära kadumas, kas me seame kahtluse alla koguni selle, mis graafika üldse on. Asi on vaidluses graafika ja selle tähtsuse üle.

Kas teie meelest on kunstnike teemad poleemilised?

Selles mõttes küll, et tegelikult on väga paljud teadlased, kunstnikud ja graafikud üsna konservatiivsed. Mõte seisneb selles, et koondada hulk inimesi, kes tunnistavad seda konservatiivsust nagu ka vajadust see ületada. Siin on koos väga erineval tasemel inimesi: on nii neid, kes on tipus ja päris esirinnas – need, kes tahavad juba asja järgmisele tasandile pressida –, ja on ka neid, keda peab järele lohistama ja kelle jaoks on isegi väiksed muudatused üsna suur samm. Nii et ma ei arva, et “Impact” pakub üht asja ühtemoodi inimesele – loodetavasti on tal pakkuda erinevaid asju erinevatele inimestele.

Milline on poliitiline kunst?

Mulle meeldib käia Ida-Euroopas või kusagil Lõuna-Aafrikas, kus poliitilisel graafikal on hoopis teine tähendus kui Inglismaal. Meil pole tegelikult poliitilist graafikat olnud 1700. aastast saadik, sest pole olnud tungivat vajadust. Poliitiline seisukohavõtt saab ja võib graafikas väljenduda väga erineval moel. Lõuna-Aafrika kunstnik Desmond Tutu on öelnud väga toredasti: visuaalne mõtteavaldus, mille eest sind vangi ei panda, võib öelda määratult rohkem kui sõnad. Ja teil on selline ajalugu, mida meil pole, nii et mind poliitika paelub. See on valdkond, millele ma pole varem tähelepanu pööranud, nii et pelgalt selle konverentsiga olen väga palju õppinud. Poliitilise graafika ajalugu on riigiti ilmselgelt erinev.

Suurem osa poliitilisest kunstist paistab praegu olevat vasakpoolne.

Eks ta olegi, kuidas siis teisiti saaks?

On see lihtsalt moeasi või püüe midagi  fundamentaalset muuta?

Parim poliitiline graafika sünnib siis, kui selle järele on karjuv vajadus. Kui tulla tagasi Lõuna-Aafrika teema juurde, siis leidsin seal ühes väikeses muuseumis Robben Islandi lähedal sahtlist juhised, kuidas teha siiditrükki papist raamil, nii et hiljem oleks kõik trükkimiseks kasutatud vahendid võimalik jäljetult hävitada, et plakati trükkija vahele ei jääks. Kõrvalsahtlis olid pildid lastest, kelle jalgu peksti haamrite ja kruvikeerajatega ning keda muul moel piinati. Seega oli siiditrükk tõeliselt õõnestav tegevus ja poliitiline seisukohavõtt ning autorid olid tõesti ohus. Enamjaolt ei pea poliitilise kunsti tegijad enam selliseid asju kartma.