e-intervjuu kolumbia kunstniku Óscar Muñozega

Eve Kask: Olete üle elanud Colombia sõjaväelise diktatuuri õudused. Teie tööl “Memoriaali projekt” on sügavaid poliitilisi ja poeetilisi aspekte. Palun rääkige veidi selle töö taustast ja oma kogemustest.

Óscar Muñoz: Kõigepealt tuleb täpsustada, et Colombias pole iial olnud sellist sõjaväelist diktatuuri nagu Tšiilis, Argentinas ja Brasiilias.
Ehkki Colombia demokraatiat peetakse kõige vanemaks demokraatiaks Ameerikas, on see olnud demokraatia maskeeritud kujul, verine ja võlts, mis on järjepanu kaasa toonud sõdasid. Seesugune olukord, võib öelda, on kuulunud Colombia inimeste igapäevaellu ikka ja alati.

Mida mõistate “hirmu” all?

Hirm on meie aja universaalne sümptom. Kõiki sõjarežiimiga seotud sümptomeid võib pidada intensiivsuse poolest kas ägedateks või taandunuteks, ent need on olemas kogu aeg. Colombias vaheldub hirmu intensiivsus iga päev, see sõltub hetkest ja kohast – kas tegemist on suurte urbanistlike areaalidega või lõputute maapiirkondadega.

Milline on elu (kunstnikuna) tänapäeva Colombias?

Ehkki kunstiline tegevus toimib asjakohaselt ning sellel on isegi teatud kommertslik taust – on olemas galeriid, muuseumid, kunstimessid jne nagu kõikjal – , on kunstniku roll, tema väärtus ja positsioon ühiskonnas leidnud vaevalt mõistmist.
Poliitilises mõttes pole kultuuripoliitika just tugeval järjel, riik on kõik jõud keskendanud konfrontatsioonile, ja nii juba aastaid. Praegune valitsus soodustab tugevaid militaarjõude, kinnisideeks on sundida guerilla-grupid jõuga alistuma. Colombia on maa, mis kannatab ikka veel aastatetaguste relvakonfliktide all.

Milles seisneb kunsti mõte? Millised on kunsti võimalused kaasa rääkida Colombia ühiskonnas? Mis seos on sellel graafikaga?

Olen graafikuna kasutanud mitmeid graafikatehnikaid, püüelnud avara kontsepti poole. Mulle on väga oluline trükkimise ja jäädvustamise põhimõte seoses mälu ja arhiiviga.
Minu töö seisneb ühelt poolt unustatud stsenaariumi, n-ö argielu loogika dokumenteerimises, lähtudes võimatusest säilitada ning jäädvustada hetki igavesti, permanentselt. Ja teiselt poolt on tegemist katsega toota samasuguse mehhanismi abil mälu saavutamatust, ebapüsivast ja kaduvast.
Puudutuse tähendus graafika või foto tegemisel (see on see, mida kutsutakse indeksiks) ilmneb üksnes siis, kui puudutus on kindlalt fikseeritud tasapinnal – ehk siis, kui see muutub graafiliseks või teiste sõnadega arhivaarseks või mäletavaks.
Ent isegi sel juhul on vaieldavusi, näiteks Jose Luis Brea juhib tähelepanu ekraanil hõljuva digipildi immateriaalsusele, ajalisusele, kõikjal viibivusele ning reprodutseeritavusele igavikus.
Kui rääkida ajaloost, siis selle kohta ütleb Walter Benjamin: “Tõeline minevikupilt tuleb esile äkitselt. Minevik on fikseeritud üksnes sel hetkel, kui teadvustatud momendil käib [fotoaparaadi] klõps, kord ja igaveseks.”
Benjamini teadvustatud moment ning Barthes’i punctum ongi mälu ja fikseerimise otsustavad hetked.