e-intervjuu lõuna-korea kunstniku Sanggong Chungiga

Eve Kask: Olete olnud kõige edukam kunstnik Tallinna graafikatriennaalidel (peaauhind 1998, 3 võrdset auhinda 2004 ja 2007). Mis on teie edu taga?

Sanggong Chung: Kui ma 1998. aastal Tallinna graafikatriennaali peaauhinna sain, oli mu sooviks avardada graafika piire. Minu eesmärk oli teadvustada objekti ning kasutada selle näitamiseks just graafika võimalusi. 1998. aasta triennaali teema “Puudutus” sisaldas väga olulist graafikameediumide aspekti. Minu teos kujutas endast paberi kui sellise teadvustamist ja digitaaltrüki kerge surve teisendas traditsioonilise graafika surve mõistet. Pärast 2000. aastat hakkasin tähelepanu pöörama ühiskonnas leiduvatele kujunditele, teisisõnu kujundite või poliitiliste küsimuste kultuurilistele ja piirkondlikele aspektidele. Muutus tulenes sellest, et hakkasin mõistma graafikat laiema kultuurinähtusena, mitte vaid vahendina. Seda suunamuutust võib vaadelda protsessina, mille käigus graafika kohandub uute tehnoloogiate ajastuga, ning arvan, et see aspekt huvitas ka Tallinna graafikatriennaali korraldajaid. Arvan, et võitsin just sellepärast, et tõstatasin küsimuse, mis huvitas paljusid triennaalil osalenud kunstnikke ja ka korraldajaid.

Mis inspireeris teid suhestuma teemaga “Poliitiline/Poeetiline”?

Teema “Poliitiline/Poeetiline” aitas mul täielikult mõista mu varasemaid töid. Auhinnatud seeria “Tume meri” sai alguse ajalehepiltidest. Alustasin sellest, et hakkasin nende sotsiaalsete (poliitiliste) kujutiste välist külge ja sisu kustutama. 2004. aastal jäi selle kustutamisprotsessi mõte siiski ebaselgeks. Nähes teemat “Poliitiline/Poeetiline”, märkasin kahe sõna vormilist sarnasust. Mõistsin, et sõna “poeetiline” tähendus ei ole üksnes sõna “poliitiline” peegeldus, vaid et “poeetiline” tulenebki sõnast “poliitiline”. 2006. aastal trükkisin uuesti seeria “Tume meri”, millele lisasin senisest selgemad tähendused.

Kas teie tööd on sageli inspireeritud dokumentaalsest materjalist?

Pärast 2000. aastat hakkasid mind köitma ajakirjanduses ja üldse meedias kajastatavad sündmused, mida olen sestpeale ka arhiivi talletanud. Need on pildid ja tekstid ühiskonna, kultuuri ja ajalooga seotud argisündmuste kohta. Mind huvitab igapäevaelu ümberkorraldamisest tulenenud tõe olemasolu ning modaalsus. Dokumentaalsed materjalid, mis jäävad igapäevaelu raamesse, struktureerivad aega ja ruumi “visuaalse sekkumise” kaudu omamoodi. Sellel on oluline roll arhiivi klassifitseerumisel ja jaotumisel. Nii mu tööd sünnivadki.

Kas meedia on sõnum või vahend?

Minu töös ei ole võimalik vahendit sõnumist eraldada. See küsimus on otseselt seotud graafika traditsioonidega ja mina ei ole selles suhtes mingi erand. Ekraan on ainult raam, mis valib ja liigitab igapäevaelu. Seesugune “ekraanimõtlemine” laseb edasi arendada oma töö kontseptsiooni. 

Kui tähtis on graafika keel teie loomingus?

Kujundi näitamist võib vaadelda keelena, mis konstrueerib ja muudab keha aineliseks valitud materjali vormis. Seega on vältimatu, et minu tööd avalduvad graafika keeles. Seda seepärast, et minu loomingus kasutatud kujundid on maailmas juba vormunud materjalide kujul olemas ning minu teoste kujundid ei sünni loomise käigus nagu maalikunstis või skulptuuris. Just seepärast arvangi, et graafika keele puhul on kõige olulisem kujundi üleminek ja muundumine. See võib tähendada ka kujundite muundumist plaadilt paberile kandumisel. Üleminek ja muundumine, mida mina silmas pean, on siiski abstraktsem ja fundamentaalsem. Vahel on küsimus selliste kujundite eksistentsis, mis on seotud liikumisega ajaloolise ja kultuurilise aja ja ruumi vahel. Selline on minu arusaamist mööda kujund, mida on võimalik väljendada graafika keeles.

Mis või kes on teile kunstis oluline?

Walter Benjamini mõju on pannud mind nägema meediumi ja selle tunnusjooni ajaloolisest vaatepunktist. Sotsioloogilisel lähenemisel fotograafiale, digitaalse meedia taustale ja sünnile oli mulle suhteliselt otsene mõju, mis pani mind lähemalt uurima graafika arengut ja potentsiaali. Olulisi vaatenurki oma töödest rääkimisel on mulle pakkunud Julia Kristeva teooria intertekstuaalsusest ja Mihhail Bahtini kõneteooria.

Kirjeldage palun elu ja ühiskondlikku kliimat Koreas – on need kunsti inspireerivad?

Sisemiselt ollakse Koreas eneserefleksiivses linna renoveerimise faasis, väliselt vabaturusüsteemi ja sellest lähtuva sotsiaalse rekonstruktsiooni mõju all. Need sotsiaalsed ja ajaloolised tegurid ning voolud on meie elukorraldusega tihedalt seotud. Kunstniku ja õppejõuna olen Korea ühiskonnas toimuvatest suurtest muutustest mõjutatud ning mõneti olen ise nende muutuste põhjustaja. Kunstnikuna on oluline muutustega aktiivselt tegelda. Lõpuks integreerub looming probleemi, mis omakorda on elu ja kujundi suhte peegeldus. Seoses sellega olen tegelenud kogumikuga “Tänapäeva Korea graafika diskursused ja valdkonnad (1950–2000)”, mis ilmub selle aasta lõpus.