Intervjuu Michael Baersi ja Dmitri Vilenskiga

Michael Baers on ameerika kunstnik, kes elab ja töötab Berliinis.
Dmitri Vilenski on vene kunstnik. Ta on 2003. aastal Peterburis asutatud platvormi что делать?/Mida teha? kunstnikke, kriitikuid, kirjanikke ja filosoofe ühendava töörühma liige.

Eva Näripea: Just mõni hetk tagasi ütles Eha Komissarov, et tema arvates olete teie kahekesi ainsad tõeliselt poliitilised kunstnikud sellel näitusel, kuna kasutasite ajaleheformaati. On see siis tõesti tõsi, et ajaleht on kõige poliitilisem kunstiformaat?

Michael Baers: Ma ei tea, kas ma läheksin niikaugele, et välistaksin kõigi teiste meediumide puhul võimaluse, et tegu on poliitilise vahendajaga. Aga minul on ajalehe kasutamiseks väga spetsiifilised põhjused. Mõni neist on seotud selle tiražeerimisvõimalustega, mis on kindlasti olulised ka Dmitri jaoks. Teine põhjus on seotud ajalehe kui kaubaga ja kunstiga. Kui teed ajalehte, on väiksem võimalus, et su taotlused tekitavad segaduse, vastupidiselt poliitilise sisuga maalile, mille puhul võib olukord väga keeruliseks kujuneda. Ning lõpetuseks (ja ma arvan, et minu puhul on tegemist kõige tähtsama aspektiga) valisin ma töövahendiks ajalehed, mitte video, kuna mulle oli see tõsine probleem, et ajapõhiste meediumide puhul peab töö asuma mingis institutsioonis ning võimalused selle levitamiseks on väga piiratud. Nii saab sellest institutsioonist videotele ja filmidele omamoodi tugipost. Mina aga tahtsin kasutada institutsiooni pigem sündmuspaigana, kuna ringlus ning levitamine võivad toimuda mitmel moel. Institutsioon võib ehk olla vaid esmane sündmuskoht, kuid sellest väljaspool on võimalik valida paljude suundade vahel. Varem oli mul kombeks öelda, et mulle meeldib mõte, et minu tööst saab Tallinna Kunstihoones 17. oktoobril 2007. aastal “tualetikirjandus”. Ning see ühtib omamoodi mu tõekspidamisega, et ma tahaksin, et mu looming peaks eksisteerima võimalikult paljudes erinevates ruumides.

Dmitri Vilenski: Olen tegelikult Michaeliga nõus. Sest ma arvan, et praegusel hetkel on see poliitilise kunsti tähtsaim ülesanne – kuna me saame tõesti loota oma liikumise energiale ning üldisele intellektile ning meie kui kunstnikud oleme äärmiselt privilegeeritud seisus, mis tuleb meile loomulikult kasuks. Siit ka järgmine küsimus: “Mida me saaksime tagasi anda?”. Tasuta meedium on meie puhul tegelikult äärmiselt oluline, kuna institutsioon mängib küll tootmise juures rahalises mõttes olulist majanduslikku rolli, kuid samas võtame meie endale tõepoolest vastutuse oma kunstiteoste levitamise ning tiražeerimise eest, laiemas mõttes oma keelelise toodangu eest. Seetõttu jaotamegi oma ajalehti ühiskondlikel foorumeil ja koolides ning mõnedes aktivistide võrgustikes. Siit tuleneb ka meie tegevusviis: töötame avaliku litsentsi alusel ning jaotame mõningaid asju tasuta. Inimesed saavad nendega minema kõndida, neid kopeerida ning oma eesmärkide huvides ära kasutada. Just seetõttu mängib see tasuta meedium tähtsat rolli. Ma ei nõustu Michaeli mõtetega videost, kuna nüüd on ju olemas YouTube ning käib ka mõningane tasuta levitamine, nii et video on samuti väga oluline. Nii palju kui mina tean, levitatakse ka mõnda minu tehtud filmi, kuid rolli mängivad vahemaad ning teatud piirangud, nii et ajalehed ja tekst on selles mõttes veidi efektiivsemad.

M.B.: Väga hea märkus. YouTube läks mul meelest, kuid pidasin silmas video kunstilist kasutamist pigem normatiivses mõttes. Muidugi mängib video väga olulist rolli, eriti just aktivismi puhul ja eriti siis, kui on tegemist ka politsei sekkumisega – siis on väga tähtis, et mängu tuleb ka video. Teksti kasutamine ning see töö, mida ma teen, mängib teadmiste tootmise juures väga selget rolli. See annab inimestele võimaluse näha erinevaid sotsiaalpoliitilisi küsimusi ning minu tööle saab hõlpsasti viidata. Eks ole see vist veel üks asi, mis ei ole institutsiooni või näitustega seotud videokunsti puhul pahatihti võimalik.

E.N.: On teil selle konkreetse projekti strateegiate kohta mingeid kommentaare?

D.V.: Kui meid kutsutakse oma tööst rääkima või seda esitlema sellises äärmiselt laias ning laialivalguvas kontekstis, nagu seda on poliitika ning poeesia, mida siis peale hakata? Sind kutsutakse, kuna sa oled juba midagi korda saatnud. Ning meie jaoks võib see olla küll hea koht, kust uut publikut hankida, kuid ma ütleksin, et kohalikus kontekstis on taiestel kindel ning eriline tähendus. Võiksin näiteks öelda, et Michaeli tööl on väga tugev ameerikalik varjund, millest läbinärimine on võrdlemisi keeruline. Samas on Ameerika kohaliku konteksti juures oluline, et see on praegu äärmiselt globaalseks kujunenud. Selle mõju… No kes praegu poliitikat teeb? Ameeriklased. Ka meie kontekst balansseerib Vene kohaliku ning rahvusvahelise konteksti vahel. Seetõttu oli minul palju kergem töötada siin vene keeles, näiteks seda märki vene keeles väljendada: siin mõistsid kõik, mida “искра” tähendab. Mingis teises kontekstis teeksin aga midagi muud või mõtleksin teisiti.               

M.B.: Tegelikult ma mõtlesin, kas see pole sellise loomingu jaoks mitte vale publik. Otsustasin lõpuks, et on. Nagu nüüd öeldakse: „Nii, nagu teeb USA, teeb kogu maailm.” Aga teie küsimus oli vist, mida me arvame teistest kasutatavatest strateegiatest. Selle peale vastan, et ühte asja on võimalik teha mitut moodi. Aga ma olen levitamise osas ka väga huvitatud võimalikest „viivitustest”– et töö viib mingisugusele arusaamale – ning ma usun sellesse. Usun, et tööd saavad funktsioneerida eri registrites ning et päris mitu siinset tööd annavad mingi võimaluse just selleks. Mina olen valinud töötamiseks ühe kindla registri ning sama on teinud ka Dmitri. Aga ma tahaksin, et strateegiaid ning taktikaid oleks palju – see on ainuõige variant.
D.V.: Meie teeme alati tööd kompositsiooniga. Tegemist ei ole pelgalt ajalehega: see on alati ühine projekt, mis saab alguse meie algatusest. Töö saab küll vahel tõuke mingist osalemiskutsest, kuid siin oli tegemist väga erilise kontekstiga: tuli öelda midagi graafika kohta ja mulle kui kunstnikule on tegelikult suur väljakutse sellist teksti graafiliselt märgistada. See tähendab, et tuleks koostada tekst eesmärgiga teha mingi oluline avaldus esteetika, poliitika, majanduse kohta - ja selle kohta, kuidas need omavahel seotud on. Samal ajal on meie töödes tähtis koht ka ajaloolisel kontekstil. Seepärast valisimegi oma rühmituse nimeks что делать? Mida Teha? Mõistagi viitab see Tšernõševski romaanile ning Leninile. Ajalooprotsessides aktiivse osalemise idee on meile väga tähtis. Ning sel korral sündis mõte, mida teha ajalehega Mida Teha?, viimasel hetkel otsustasime kasutada märki искра (säde). Sädeme kontseptsioon on seotud Venemaa kahekümnenda sajandi revolutsioonilise ja poliitilise liikumisega. Tegelikult tahtsid paljud inimesed seda jäljendada, kuna see on tõepoolest üks kõige tähtsamaid poliitilisi ideid: me tekitame sädeme ning siis süttib miski, midagi hakkab juhtuma. Aga see, mis olukorras tõuseb leek, ei ole enam meie kätes ja me ei saa seda olukorda uuesti esile kutsuda. Mida me teha saame, on vaid tekitada säde, mis toob ehk endaga kaasa mingid positiivsed ühiskondlikud muutused maailmas.      
 
17. oktoobril 2007. aastal Tallinna Kunstihoones