e-intervjuu eesti kunstniku Martinus Daane Klemetiga

Eve Kask: Olete õppinud Kopli kunstikoolis ja Tallinna polütehnikumis. Praegu õpite Eesti Kunstiakadeemias graafikat ja animatsiooni. Kuidas hindate hariduse taset ja võimalusi? Kas traditsioonilised graafikatehnikad pakuvad teile huvi ja millised on õppimisvõimalused selles vallas?

Martinus Daane Klemet: Tegelikult õppisin ma ka 2002.-2003. aastal Tallinna ülikoolis (sel ajal pedagoogikaülikool) filmi ja video erialal. Hariduse tase võib alati parem olla, aga ma arvan, et peamine on kinni inimeses endas. Kui ikka kellelgi on väga suur tahtmine midagi korda saata, siis ta leiab võimalused, otsib vastava ala tipud üles jne. Ma olen EKA-s tutvunud päris mitmete traditsiooniliste graafikatehnikatega, aga kuna BA on vaid kolm aastat, siis olen tegelenud peamiselt ühe asjaga - digitaalse animatsiooni ja graafikaga. Võib-olla ainuke etteheide haridusele olekski see, et kolme aastaga jõuab vaid ühte asja süveneda.

Eesti animatsioon on olnud rahvusvahelisel areenil väga edukas. Kes on teie lemmik Eesti animatsioonis? Mujal?

Mulle meeldib absurd ja iroonia Eesti animatsioonis. Eesti animatsioonist on palju räägitud, ega ma midagi uut öelda kindlasti ei oskaks. Uuematest filmidest avaldas mulle muljet Andres Tenusaare “Olematu olek”. Minu arvates tulevad väga võimsad filmid Inglismaalt. Mingit ühist joont ma seal ei näe, aga küllap muudab selle scene’i tugevaks meeletu konkurents ning pikk traditsioon. Üle maailma tulevad inimesed sinna kokku.

Kas teema “Poliitiline/Poeetiline” inspireeris teid? Mille poolest?

Kui aus olla, siis kõigepealt tegin ma oma animatsiooni ning alles seejärel vaatasin, et läheb triennaali teemaga kokku, nii et võiks pakkuda. Seda on näidatud ka mitmetel välismaa anima- ja videofestivalidel.

Kuidas sündis “Furryflurry” ja mis tasandid selles animatsioonis välja tooksite?

Peamine idee oli kõrvutada mikro- ja makromaailma – mänguasjad vs. kosmoselaevad – ning viidata nende sarnasusele. Lisaks meenusid mulle kusagilt kaugelt lapsepõlvest mustvalgest telekast nähtud dokumentaalkaadrid kahe kosmosejaama või -laeva põkkumisest, see oli jäänud mulle meelde kui mingi väga kummaline ja veider tegevus, suht perversne samuti. Kui animatsioon juba valmis oli, siis lugesin juhuslikult üht Baudrillard’i esseed, kus ta oli sedasama teemat käsitlenud, nimetades USA ja NSVLi jaamade põkkumist “apoteoosiks rahumeelsele kooseksisteerimisele”.

Olete öelnud end olevat loomult eksperimentaatori ja kombinaatori. Mis suunas edasi liigute?

Tahaksin tegeleda edasi animatsiooni ning animatsiooni keelt kasutava graafikaga. Tegelikult on mind viimasel ajal järjest rohkem hakanud tüütama igasugune tehniline katsetamine animatsioonis, meeletult tehakse eksperimentaalseid filme. Püüan liikuda pigem lihtsuse ja lakoonilisuse suunas.

Mis või kes on teile kunstis oluline?

Mulle meeldib igasugune teravmeelne idee. Paraku inspireerib mind kirjandus rohkem kui kunst. Selline ebarealistlik, tugeva groteski ja sümboolikaga vürtsitatud ilukirjandus. Näiteks sellised teosed nagu Pelevini “Arvud” või Julian Barnes’i “Maailma ajalugu 10½ peatükis”.

Mida tõstaksite tänavusel graafikatriennaalil esile ja millest puudu jäi?

Seal oli mitmeid huvitavaid töid. Näiteks Elina Julina rahuteemalised tööd ja kindlasti Xu Bingi “Kultuursed sead”! Ainuke asi võib-olla: kuna töid oli väga palju ning enamik neist väga kontseptuaalsed ja nõudsid suurt süvenemist, siis ma väsisin näitusesaalis kiiresti ära. Seetõttu ongi kataloog hädavajalik. 

Mis te arvate, kas kunst saab muuta maailma?

Ma arvan, et galeriikunst ei muuda maailma. Pigem usun selle koha pealt Yes Meni taolistesse aktivistidesse, kus piir aktivismi ja kunsti vahel on väga hägune. Samas, ma ei arva ka, et ühiskonnakriitika ja maailma päästmise soov peaksid olema ainsad teemad inimese või kunstniku elus, on ka muid asju.