e-intervjuu triennaali noortenäituse kuraatorite Martin Rünga ja Jaanus Sammaga

Martin Rünk (s 1982) on EKA kunstiteaduse magistrantuuri tudeng, tegeleb Kultuuritehases mh tähelao trükikoja ohjamisega. 
Jaanus Samma (s 1982) õpib EKA graafika magistriõppes, teeb kunsti  ja kujundab raamatuid.

Eve Kask: Mis aastast ja millised on teie esimesed mälestused Tallinna graafikatriennaalidest? Mis on meeles?

Jaanus Samma: Esimest korda käisin graafikatriennaalil alles 2001. aastal. Mäletan, et mulle meeldis grand prix’ saanud Andres Tali töö, aga sügava mulje jättis ka Rael Arteli kureeritud noortenäitus, kus olid peale noorgraafikute loomingu väljas ka vanema generatsiooni (sh Lapin) noorpõlvetööd.

Alguses ja pikka aega oli teie kureeritud Tallinna XIV graafikatriennaali noortenäituse pealkiri “PÖM!” (poliit-ökonoomiline membraan – politico-economical membrane). Mis ajenditel muutus see “Marinistide klubiks”?

Martin Rünk: “PÖM” on tekst, milles vormistasin meie esialgsete arutelude tulemuse näituse ettevalmistusprotsessi alguses. See kujutas endast ühe tunnetusliku seisundi parasjagu assotsiatiivset kirjeldust, mis tundus mulle tol hetkel eksperimendi mõttes huvitav, aga praktikas kahjuks külvas rohkem segadust, kui suutis minu assotsiatsioone edasi anda. Pragmaatilisem pealkiri on ikka parem. Lisaks oli vahepeal selgunud näituse toimumiskoht – uuskasutuskeskuse kauplus sadamapiirkonnas. See andis suurepärase võimaluse olla kohaspetsiifiline. Mulle tundub, et marinistides on midagi väga võluvat ja arhailist, teatav lüüriline hoolimatus oma aja suhtes. Nad ei astu sellest küll välja, kuid vaatavad pisut distantseeritult kõrvalt. Nagu impressionistlikud argielumaalijad, ainult et keskkond on võimsam ja kontrollimatum.  

Millise kogemuse saite triennaali noortenäituse kuraatoritena?

J.S.: Kogemus oli väga tore ja kasulik. Mõistan kuraatoreid nüüd palju paremini ja saan aru, mida tähendab, kui tööd tuuakse paar tundi enne avamist kohale.

M.R.: Väga huvitav oli üks üsna pikk protsess algusest lõpuni läbi teha. Täiskomplekt.

Millised on teie muljed Tallinna XIV graafikatriennaalist? Mis huvitas, mis jättis ükskõikseks?

M.R.: Tallinn graafikatriennaal on tõeline vaal, hiiglaslik flegmaatiline kala, mis kõigutamatult rihib oma kurssi. Kõik on nii, nagu on, ja oma ajaloolises järjepidevuses põhjendatud. Nii ongi hea. Kumu ülevaatenäitus tekitas tunde, nagu viibiksid kaootilises laada-labürindis, kus sektantlikud turumüüjad müüvad üksteise võidu oma kaupa – näiteks kala. See võib olla positiivne. Vahel ei olegi oluline oma kaubast lahti saada, vaid koos mingit asja teha ja n-ö turužargooni kasutamisest mõnu tunda.
Kõige suurema mulje sellel pühade hooajal jättis mulle Tõnis Vindi näitus Vabaduse galeriis, see toimus küll “Impact’i” raames. Suurepäraselt läbi komponeeritud ja matemaatiliselt terviklik näitus. Ega ma Vindist suurt ei tea, kuid kõik, mis ma olin varem kuulnud ja lugenud, sai sellel näitusel kokku võetud ja ära süstematiseeritud. Sobivalt müstilisel moel muidugi.

J.S.: Huvitavat vaatamist pakkus Tallinna XIV graafikatriennaal palju, kuid midagi konkreetset ei oska esile tuua. On muljetavaldav, kui mingi kunstiharu on korraks nii mastaapselt esindatud, et peale Kumu on veel kümned ja kümned Tallinna galeriid graafikat täis. Just oma külluses on ta võimas.

Kas graafikal on vunki kaasa rääkida oma kaasaja kunstis? Ühiskonnas laiemalt?

J.S.: Iga asi/tehnika võib anda vunki nii kaasaegses kunstis kui ka laiemalt. Samas ma ei usu, et graafika on siin eelisolukorras. Oleks hea, kui graafikat ei viljelda ainult selle pärast, et ülikoolis on see eriala valitud. Paraku paistab, et paljudel juhtudel on see just nii ja võib-olla sellepärast ongi graafikakaugel inimesel raske graafikat mõista.
Mina võin ju näha sügavtrüki ilu, olenemata pildi sisust, aga enamik ei suuda imetleda söövitusastet ja pühkimise meisterlikkust.

M.R.: Graafika tegemise võimalusi on mitmeid ja väga palju sõltub kunstniku enda sihikindlusest. Klassikalised tehnikad tuleks ümber hinnata ja mingi nõksuga need uuesti väärtustada, võib-olla massi ja mastaabiga. Oluline on, et graafika ei muutuks tapeediks ja publik näeks selles tehnikas peituvat ilu ja võimalusi.

Kuidas hindate Eesti kunstiakadeemias pakutavat haridust? Mida esile tõstaksite, mida muudaksite?

J.S.: Ma arvan, et EKA tase erineb osakonniti. Mina olen lõpetanud graafika ja olen saadud haridusega rahul. Kindlasti säilitaksin vanade tehnikate õppimise kohustuse vähemalt algtasemel. Käsitööoskus on suur pluss, kui seda õigesti ja ootamatult kasutada.

M.R.: Bakalaureuses tundub õppekorraldus täitsa ponks olevat. Magistriõppega on lood juba keerulisemad, sest kunstiteaduse seisukohast tekitab mõningaid probleeme minu arvates üldainete liigne rohkus. Puudu on huvitavatest kitsa teemapüstitusega (kaasaegset kunsti puudutavatest) loengutest. Asjatundlikke inimesi liigub süsteemis siiski üsna vähe ja veel vähem on neid, kes on valmis oma teadmisi jagama.