e-intervjuu eesti kunstniku Leonhard Lapiniga

Eve Kask: Kuidas mõtestate enda jaoks “Poliitilise/Poeetilise”?

Leonhard Lapin: Paljudele poliitikutele on nende tegevus mäng, nii mõnedki räägivad “mängu ilust” ning võtavad sageli otsuseid vastu mingi tuju ajel või siis eesmärgiga vastaspoolele ära teha. Siit algabki poliitika poeetika, tihti absurd, mis annab toitu meediale, aga mille pärast on kannatanud terved rahvad.

Meile on osaks saanud erakordne kogemus elada kahes ühiskonnakorralduses: sotsialismis ja kapitalismis. Kas on midagi, mida sotsialismiajast taga igatsete? Millest kapitalismiajal puudust tunnete?

Alles kapitalismi ajal saan aru, kui masendav oli elu sotsialismi ajal. Ei ole siin midagi taga igatseda! Aga ka kapitalism ilma demokraatia ja liikumisvabaduseta poleks suurem asi, kuigi meie demokraatia on veel lapsekingades, Lääne kingitus kunagi maha parseldatud Eestile. Aga teda ikka on ka, kui kasutada mõistad. Õnn oli vaid see, et mul olid normaalsed ja armastavad vanemad ning mõned head inimesed ja õpetajad siin-seal.
Nendega võis selles maapäälses põrgus elada.

Olete väitnud, et Nõukogude Liidus kiusati teid taga. Milles see väljendus?

Juba sündimine N Liitu oli kiusamine, ajupesu lapsest saati, masendav koolisüsteem (võru keelt keelati kõnelda, vasakukäelised sunniti paremakäelisteks, juuksed lõigati vägisi kääridega maha jne). Ajupesu jätkus kõrgkoolis: kompleksidega õppejõudude terror. Siis Vene sõjavägi, mis sünnitas vaid enesetapumõtteid, ning lõppeks perversne kunstielu oma idiootsete reeglite ja piirangutega. Ma oleksin loll, kui ei peaks seda kiusamiseks, see oli terror, vägistamine ja saadud traumasid ravin siiani – unes ja ilmsi. Lisaks veel KGB ettevõtmised, info piiramine, Läänega suhtluse viimine miinimumi (Idaga ka), ülekuulamised, šantaaž, nuhkimised, salajased läbiotsimised, tööde-tegemiste keelamine, töökoha kaotus ja sada muud perverssust – mille nimel? Annaks Looja tulevastele põlvedele sovetivaba maailma, sest see tõstab Venemaal jälle pead, peab olema äärmiselt valvas. Neetud olgu see kommunism kõigi oma ideoloogide, juhtide, kaasajooksikutega...

Millised võimalused on kunstil Eesti ühiskonnas kaasa rääkida, ühiskonda mõjutada-muuta?

Kunstil on just sellised võimalused, nagu ta endale võtab. Kunst pole vedurivile ega massimeedia, tema mõjusfäär käib rohkem läbi hinge ja vaimu. Meie tee on vallutada hinge ja vaimu kuningriik.

Mis või kes on teile kunstis oluline?

Olulisim on seesmine vabadus, kooskõla kõiksusega ja selle kogemuse võimalik jagamine teistega, kes seda ise muidugi soovivad.
Suuremat vabadust kui puhta meelega luues ei ole ma siin maises ilmas tundnud! Vaimuvallas küll, aga taie on selleks palju kaasa aidanud.

Milline koht ja tähendus on graafikal kaasaegses kunstis?

Graafika on üks kunstidest, mis teistega eriliste ja paljude seeneniitidega seotud, ja kui me räägime kunstist laiemalt, ei ole võimalik üht kunsti teisest isoleerida ega ka eraldi võtta. Kas oleks kirjandus võimalik ilma (raamatu)graafikata, kes kujundas Eesti raha, jne, jne, jne? Mida teeb maalija, kui ta joonistada ei oska: võtab projektsiooniaparaadi või printeri, mille keegi kunagi valmis joonistas, enne kui seda tootma hakati.
Graafika vahepealne alandamine Eesti kunstikriitikas oli liivale kirjutatud tekst, mille lained on põrmu uhtunud. Mõnigi neist kriitikutest on end oma intiimkohas tätoveeringuga kaunistanud, mis on jällegi joonistus, graafika. Minu esimene kokkupuude graafika ja joonistusega oli siis, kui lapsena kusega lumele joonistama hakkasin, sõprade eeskujul muidugi, nad olid mu esimesed kunstiõpetajad... Kui palju dimensioone... see kõik on graafika...

Mida või keda tõstate esile tänavuselt graafikatriennaalilt ja millest teie meelest puudu jäi?

Tänavu oli Tallinn graafikat täis, enneolematult täis. Mida sa hing veel ihaldad! Rohkem oleks liiga olnud.
Just näituste mitmekesisus on esiletõstmist väärt ja seda liini võiks jätkata ning mitte häbeneda omade, eestlaste loomingut, nagu tänavu.

Milline tähendus on graafikatriennaalidel Eesti kultuuris üldse?

Triennaal on vanim, suurim ja kuulub rahvusvaheliselt tuntumate kunstinäituste hulka. Ma ei usu, et suudaksime selle millegi uuega üle trumbata, kuigi väiksemaid kunstifestivale võiks edasi korraldada ja mõnele filmi-, muusika- või teatrifestivalile ka graafikat mõõdukalt juurde lisada, samuti võiks triennaal tulevikus teiste kunstidega osaliselt integreeruda. Kui raha on ja tegijaid ka – paraku, mida rikkamaks Eesti riik ja rahvas saavad, seda kitsimaks lähevad meie sponsorid ja seda rohkem eelistavad nad osta pigem välismaist kitši kui head eesti graafikat. Eesti graafika vajaks üht heal tasemel spetsiifilist kunstikauplust vanalinnas ja fanaatikut, kes kunsti tundes seda oskuslikult juhiks ning ka rahvusvahelistel messidel osaleks – tänapäeva eesti graafika, mitte vanakraamiga. Meil hinnatakse praegu kõvasti üle eelmise Eesti kunsti nõrgemat osa, unustades tänapäeva tõelised meistrid.