Diskussioon John Phillipsi, Beauvais Lyonsi ja Stephen Hoskinsiga

John Phillips: Esindatud olid paljud meediumid: oli sügavtrükki, oli videot, oli graafikat kõige laiemas mõttes. Ma arvan, et jõudsime juba päris varakult arusaamisele, et otsime lahendusviisi ning selle motiveerinud idee sünergiat. Tahtsime leida töid, kus idee väljendamiseks oli kasutatud valitud meediumi kõiki võimalusi, nii et selle vastasmõju tulemusel tekkiski teos. Grand prix’ võitnud Oscar Muñose töö oli mitmekihiline. Kasutatud on kõige algelisemaid elemente, vett ja kivi, et jäädvustada kadunud inimeste mälestus joonistustes, mis samuti haihtuvad. Joonistustele oli üles ehitatud video, mis lisas uue tasandi, salvestas hetkesündmuse ja muutis selle siis mälestusmärgiks.  

Beauvais Lyons: Ütlesin eile Kumus küsimuste-vastuste vooru ajal, et olen nõus kõigega, mida John Phillips on öelnud, ja lisasin omakorda Oscar Muñose grand prix’ võitnud taiese kohta, et see sisaldab omalaadset graafilist esteetikat. Kujutise haihtumist tema videos võib käsitleda kui seisundi analüüsi: seeriafaktori abil ehk paljundades tõlgendatakse seisundi esteetilisi omadusi. Selles videos avalduvad graafika esteetika ajalugu, protsess ja funktsioon ning siin väljenduvad ka materiaalsed väljendusvahendid. Siis lisas Joanna Hoffman huvitava aspekti: Oscar Muñose video seos graafikaga on teatud mõttes nagu manifest, kuna tema portreed on pärit ajalehtedest, täpsemalt järelehüüetest. Nii et teos on allikmaterjali kaudu seotud ka trükigraafikaga.
Stephen Hoskins: Seejärel seadsin ma kahtluse alla sinu väljendi “graafika esteetika” ning tõstatasin küsimuse, kas peaksime arutlema ka selle üle, mis “graafika esteetika” üldse on. Kas mingi lähenemisviis graafikale, mille peaks omaks võtma kui ettekirjutuse; kas see erineb teiste kunstnike lähenemisviisidest?

B.L.: Graafika esteetikast rääkides viitasin järgmisele June Wayne’i tsitaadile: “Graafika on maalikunsti jaoks sama mis kammermuusika sümfooniaorkestri jaoks.” Wayne’i arvates tähendab graafika esteetika vormiliste vahendite puhtust ning ökonoomsust, see algatas põneva arutelu. Hakati muret tundma, kas graafika esteetika, kui see on kord juba defineeritud, ei hakka tegema ettekirjutusi maitsele või seadma piiranguid kunstilisele väljendusele. Aga mina ei arva, et graafika esteetika on normatiivne. Ma mõtlen tõepoolest, et see on pigem kirjeldav mõnedes aspektides, mida me graafika juures väärtustame, näiteks selles, kuidas teostus avaldub tunnetuslikul tasandil kontseptsioonis. Ning seda sooviski Ruth Weisberg viimasel “Impact’i” konverentsil käsitleda – kas graafika puhul saab rääkida mingist kõige aluseks olevast süntaksist, mis eristab seda maalikunstist, keraamikast, skulptuurist, fotograafiast või videokunstist.  

J.P.: Siis sekkusin vestlusesse mina ning väljendasin mind tihti vaevanud muret seeüle, et esteetika võib kunstniku enese isiku juurde tagasi viia. Konkreetselt seoses Muñosega tuleks arvestada, et tema valitud teema on tervet mandrit painanud kaks aastakümmet. Inimestel oli raske leppida sellega, mis nende lähedastega juhtus, vähe sellest, neil oli liigagi keeruline leida võimalus oma läbielamiste väljendamiseks. Muñosel on õnnestunud harukordselt nappide vahenditega leida toimunu edasiandmiseks viis, mis võiks leina kergendada. Selles kontekstis võime rääkida esteetikast, kuid niisugusest, mis põhineb sotsiaalsel kogemusel, kõnealusel juhul vägagi olulisel kogemusel.   

B.L.: Graafika on jäädvustanud sotsiaalseid kogemusi sajandeid. Siin on väljakutse kõigile tänapäeva kunstnikele: tugineda meie eelkäijate kogemustele ning leida graafikale eluliselt tähtis koht.

S.H.: Siinkohal tuli mulle meelde, mida sa ütlesid oma avakõnes Bristolis esimesel “Impact’i” konverentsil. Sa julgustasid meid graafika ajalugu käsile võtma –  see erineb täiesti maalikunsti ja teiste kunstiliikide ajaloost. Sotsiaalse konteksti ning teiste aspektide tõttu mõjutas just see mõte meie tegevust; hooletusse jäetud graafikaajaloolised aspektid annavad tunda esteetilise pooles.

B.L.: Graafika ajaloo käsilevõtmine kõige laiahaardelisemas kontekstis on postmodernismi parim osa. Küsimus on hierarhiate taandamises ning laienenud kultuuripraktika tunnistamises, mis toob endaga kaasa distsipliine eraldatavate vaheseinte, hierarhiaid toetavate sammaste ja kogu ehituse alustalade lammutamise. Sel moel saame ajaloo “pahupidi pöörata”, nii et see sisaldaks ka feministlikku aspekti [ingl k history ja her-story]. Lisaks sellele peame vastu võtma väljakutse tunnistada oma läänelikke ja Euroopa-keskseid eelarvamusi. Eesmärgiks on sellised hierarhiad põrmustada.  

J.P.: Too teema on sinu poolt üles tõstetud, ja tahan rõhutada, et see kummitab graafikat tõepoolest väga, kuna graafikud ise on graafika selle ajaloost eristanud. Paraku ei ole nad ise sellel ega ühelgi teisel konverentsil niisugusel teemal veel debatti alustanud. Kui Mary Cassatt sai inspiratsiooni Utamaro teostest, läks ta tolle näitusele ning uuris põhjalikult gravüüre, mille pleekinud toone siis ka täpipealt jäljendas. Kuid ta trükkis vaid kahekümneviielisi tiraaže, samal ajal kui Utamaro tiraažid ulatusid tuhandetesse. 19. sajandi keskel püüti ka oforte kunstiturule tuua, ometi sattus graafika lõpuks ühiskonnas ikkagi isolatsiooni, mida sa juba mainisid. Olgu tiraažid suured või väikesed, graafikud peaksid oma suhted selgeks tegema eelkõige ühiskonna ajalooga kõige laiemas mõttes. Kui nad arengu kannul tahavad püsida, tuleb olla kursis vaidlustega kujundite kiire leviku üle Internetis, digitaalse kujundi väärtuse teemal jne.

20. oktoobril 2007. aastal Eesti Kunstiakadeemias.