e-intervjuu inglise kunstniku Fernando Feijooga

Eve Kask: Kust hangite oma kunstiks inspiratsiooni, kas elust ja tänavatelt?

Fernando Feijoo: Minu looming on inspireeritud sellest, mida näen igapäevaelus, vahendan sotsiaalset olukorda ja viisi, kuidas me tajume ennast ja teisi. Paljusid asju olen näinud kas või lihtsalt laupäevaõhtul välja minnes. Naudin ka filme. Ma naudin reisimist ja olen käinud paljudes Euroopa linnades. Mulle meeldib kõike kogetut peegeldada loomingus, kasutada teksti, kujundeid ja materjale, millega olen oma seikluste käigus kokku puutunud. Eriti inspireerib mind Hogarth ja ma olen tõlgendanud mitmeid tema töid järjestikuste ja narratiivsete lugudena, nagu näiteks “Elupõletaja tähelend”, mille nimetasin ümber “Kokaiinisuitsetaja tähelennuks”. See on lugu tänapäeva noorest mehest, kes satub kuritegevuse tumedale teele, hakkab tarbima narkootikume, tegelema prostitutsiooniga ja lõpetab vanglas. Kunstnikest meeldivad mulle veel Goya, George Grosz, Franz Masereel, Posada ja paljud saksa ekspressionistid.

Milline on teie suhe kirjandusega? Keda või mida loete?

Olen lugenud George Orwelli “Pariisi ja Londoni heidikuid”, mis oli üsna inspireeriv, sest loo paljud tegelaskujud on minu omadega sarnased. Ma ei loe palju. Vahel loen ajalehti ja lugusid sellest, mis juhtub meie ümber. Mu looming peegeldab mu arvamust ja reaktsiooni nendele sündmustele. Paljudel minu piltidel on majaseintel sõjavastased plakatid. Inspiratsiooni ammutamiseks meeldib mulle vaadata ka filme ja animatsioone. Raamatu “Moodne tänavatähestik” tegin koostöös kirjanik Pat Francisega. Tema kirjutas teksti ja mina tegin illustratsioonid. Minu meelest on see huvitav tööviis, saab oma ideid kellegagi arutada ja korrigeerida. Olen alustanud koostööd teistegi kunstnikega nagu Marcelle Hanselaar ja Chris Pig projektides, mis räägivad joomisest.

Millist laiemat tähendust kannab kunstnikuraamat?

Kunstnikuraamat on võimalus vahendada oma ideid läbi järjestikuste kujundite, mis sageli räägivad mingit lugu. On nauditav jälgida, kuidas hulgast graafilistest lehtedest moodustub raamat. Lõpp-produkt saab tänu ees- ja tagalehtedele, köitmisstiilile, tiitellehtedele ja kaanekujundusele palju muljetavaldavam.

Milline on Inglismaal kollektsionääride huvi kunstnikuraamatu vastu?

Inglismaal on kunstnikuraamatuid minu arvates üsna raske müüa. Mina teen seda oma Interneti kodulehel, raamatumessidel ja näitustel. Londoni kunstnikuraamatute mess (London Artist Book fair) ja Oxford Fine Pressi raamatumess on suurepärased kohad niimoodi töötavate kunstnikega kohtumiseks.

Teil on Eesti mõistes väga suured tiraažid. Kas teil õnnestub end kunstnikuraamatuga elatada?

Mul on suured tiraažid, sest eelistan oma raamatuid müüa madalama hinnaga, et neid saab osta rohkem inimesi. Näen tihti tõeliselt huvitavaid autoriraamatuid, mida ma ei saa aga endale lubada. Minu “Moodsa tänava tähestik” on praegu müügis hinnaga 150 naela, mis on minu arvates üsna mõistlik, kuna selles on üle 26 graafilise originaallehe. Praegu ma oma tööde müügist ära ei ela, aga olukord paraneb pidevalt ja ma loodan, et ühel päeval on see võimalik. Et ära elada, töötan ka kunstiõppejõuna.

Tundub, et olete eelkõige kirglik joonistaja. Kas graafika on teile põhiliselt kunstnikuraamatute tiražeerimise abivahend?

Bakalaureusekraadi sain Maidstone’is illustraatorina ja jätkasin seejärel magistriõpingutega vabagraafika erialal. Ma armastan joonistada ja kannan alati kaasas visandivihikut oma ideede jäädvustamiseks. Graafika on vahend tööde tootmiseks, aga seda mitte massiliselt ja kommertslikult. Naudin graafikat ja kõiki selle erinevaid tehnikaid, sest graafilist lehte alustades võib sul olla ähmane idee, aga mitte kunagi ei saa päris kindel olla, mis välja tuleb. Mulle meeldib, et juhustest võivad mõnikord sündida uued töövõtted. Graafikas on elu sees. Ma ei kasuta arvutit, sest tulemus on sageli elutu. Mulle meeldib, kuidas värvikihid üksteist katavad, linoollõiget tehes saan suruda linoleumi tõeliselt paberisse ja tekitada sellega reljeefi.
Oma raamatut “Moodne tänavatähestik” tehes uurisin litograafia kasutamise võimalusi. Olin töötanud neli aastat Curweni Stuudios litograafiameistrina, kuid polnud kunagi tõeliselt uurinud, mida selles tehnikas teha saab. Kasutasin paljusid erinevaid võtteid, näiteks töötlesin projektsioonikilet eri jämedusega liivapaberitega enne sellele litokriitidega joonistamist; kasutasin litotušiga joonistamiseks jämedat peitlikujulise otsaga pintslit ja seejärel kraapisin kujutise servad skalpelliga täpseks, kasutasin eri tugevusega tušše,  tänavalt leitud materjali fotokollaažide loomisel ja jämedaid graafiitpliiatseid. Raamatut trükkides tegin mustast joonest tõmmise nii halli kui ka musta värviga, pärast lisasin eraldi plaadilt punase värvi, et rõhutada olulisi detaile.

Millega assotsieerus kõigepealt triennaali teema “Poliitiline/Poeetiline”?

Tundsin, et teema sobib hästi mu raamatuga, sest see kattis kõik mu loomingu aspektid. Raamatus on tegelasi, keda ühiskond on alt vedanud ja kes on nüüd omadega läbi, elavad tormiliselt, uputavad oma mured alkoholi – ja seda ümbritsetuna rikkamast kõrgklassist, keda see tegelikult ei huvita ja kes eelistavad mujale vaadata. Ehk olen ma kaasaja Hogarth –analüüsin pidevalt inimesi ja inimlikke seisundeid.