e-intervjuu inglise kunstniku Faisal Abdu’Allah’ga

Eve Kask: Milline on teie taust kunstnikuna? Palun kirjeldage lühidalt kunstniku elu Londonis. Millest kunstnikuna elatute?

Faisal Abdu’Allah: Ma sündisin, kasvasin üles ja sain hariduse Londonis. Kunstikoolis valisin vabagraafika eriala. Graafikani jõudmine oli loomulik, sest olen alati olnud huvitatud oma ideede teostamisest graafika vahenditega.
Kunstnikuelu Londonis sõltub peamiselt sellest, kummale poole “tara” satud. Viimastel aastatel olen täheldanud oma tegevusvaldkonnas teatud nihkeid, seega ka geograafilist nihet teisele poole – nii et kokkuvõttes… elu on tore! Hetkel, Londonis. Mu elu koosneb mitmest tahust: tegelen oma tööde müümisega, täidan tellimusi ning juhin üht äri, mis mind kunstikoolis käimise ajal toetaski: mul on meeste ja naiste juuksurisalong. Äri on ikka püsti ja ma töötan seal nädalavahetustel, tõeline boonus on aga see, et mu stuudio asub samas hoones.

Teie võidutöö kannab pealkirja “Mitch”, see on trükitud kullatud plaadile ja kuulub Londoni gangstereid kujutavasse sarja. Mis ajendas teid selle sarjaga tegelema ja kuidas olete leidnud oma modellid?

Teos kasvas välja ühest juuksurisalongi vestlusest, kui lõikasin oma sõbra Phil Jonesi juukseid. Olen oma loomingus ennegi käsitlenud maskuliinsusega seotud teemasid ning lojaalsust inimsuhete võrgustikes; gangsterimetafoori kasutasin juba 15 aasta eest, aga tookord väljendasid need tüübid vahetumalt vägivaldset meelelaadi. Mind hakkasid sellega seoses huvitama tööd, mis dokumenteerisid seda, kuidas Briti-järgse kuritegevuse aegsed peaministrid ründasid briti kurjuse südamikku ja proovisid seda hävitada. “Goldfingeri” sari üritab kergitada saladusloori Joey Pyle’i Firma üheteistkümnelt liikmelt, neid paljastada ja jäädvustada ning ühtlasi nende müüti purustada.

Samaaegselt triennaaliga oli teil Londonis personaalnäitus. Kas olete saanud tagasisidet oma modellidelt? Millised on muljed koostööst?

Kõik modellid tulid kinnisele üritusele, mida nimetaksin “suureks K-ks”: Kriminaalid, Kriitikud, Kuraatorid ja Kreatiivsed – kõik ühel ja samal ajal ühes kohas koos, jõllitamas üksteist, vestlemas omavahel endist ja ajaloost, mis on maetud nende kalki silmavaatesse.
Modellid olid hämmastunud, sest nad polnud oodanud sellist jahedat ja minimalistlikku näitust, kus oli keskendutud pingsalt nende pilgule ja asetatud nad näitusekeskkonnas ajaloolisse konteksti.

Kas triennaali teema “Poliitiline/Poeetiline" on teile lähedane ja/või inspireeriv? Miks?

Lähtusin saatuse kontseptsioonist. Kuna ma ei tunnista juhust, siis kehastab poeetilisuse idee minu jaoks kõneldud sõnu, aga ka rütmi: neil gangsteritel on omaenda keel, rütm ja kultuur, mille poole noored püüdlevad, hoolimata valust ja kannatustest, mida teel selle staatuseni kohatakse. Poliitilisust väljendab moraalsuse idee: kas ma olen ebamoraalne, kuna jälgisin neid neli aastat? Kas ma ülistan vägivalda? Avastasin, et “Goldfinger” oli ainus näitus, mida ajakirjanduses ei arvustatud. Minu meelest tekitab see vastandlike ringkondade suhete kohta terve hulga küsimusi.

“Goldfingeri” projekt jätkub ning edaspidi lisanduvad Suurbritannia versioonile veel “Goldfinger USA” ja “Goldfinger USSR”.