Intervjuu Eve Kasega

20. oktoobril 2007. aastal autos, teel kunstiakadeemiast Kumusse.

Maria Arusoo: Mis on algpunkt?

Eve Kask: Kui oled kunstnik, siis on algpunkt ju ikkagi see, mida sa öelda tahad. Valitakse vastav meedium/tehnika, mis idee kõige paremini esile toob. Selles mõttes on kitsalt klassikalise graafikaga piirdumine ju nonsenss. Me aktsepteerime videot, meie väljapääs on selles, et tõlgendame graafikat laialt: oleme piiriks seadnud reprodutseeritavuse, mis lubab päris palju. 
Aastal 1968, kui Tallinnas korraldati esimene graafikatriennaal, oli triennaali mõte hoopis teine kui täna. Triennaal on ligi 40 aasta jooksul läbi teinud tohutud muudatused, olles alguses täiesti Baltimaade-keskne, muutudes tasapisi rahvusvahelisemaks, laienedes esialgu NSVLi ja idabloki linnadele. 1989. aastast osalesid lääneriigid ühe kuraatori valikul ja ka see praktika ei õigustanud end lõpuks. 1998. aastal oli läbimurdetriennaal ja ega me pärast seda struktuurilt olegi muutunud. Meil on põhinäitus, kuhu võivad töid saata kunstnikud üle maailma. Selle sees oleme säilitanud Baltimaade näo, mis on minu arvates väga oluline. Samal 1998. aastal toimus ka esimene kuraatorinäitus, et kuidagi seda traditsioonilist graafikamaailma ja kaasaegset kunsti teineteisele lähemale tuua. Siiamaani räägitakse, et Ando Keskküla 1998. aastal kureeritud näitus on üks paremaid, kui mitte kõige parem Eestis tehtud kuraatorinäitus.
Me oleme lõputult arutanud, kuidas minna edasi, ja tundub, et nüüd on aeg jälle muutusteks küps. Väiksemaid muutusi on tehtud ju kogu aeg: 2004. aastal oli esimest korda teema selline (“Maapagu”), et see tõesti kohustas. Enne seda olid teemad olnud suhteliselt lõdvad, mis tähendas, et saime väga paljudelt kunstnikelt töid, mida nad oleksid võinud saata ühtviisi kõikidele triennaalidele. Praegu on meil siiski palju kontsentreeritum näitus kui kuus aastat tagasi – just see rahvusvaheline osa. Kuraatorinäitustega on selles mõttes selgem, et tervikut on palju lihtsam luua ühe inimese – kuraatori prisma kaudu.
See, et me praegu autos oleme, on lausa illustratiivne. Tavaliselt, kui tehakse selliseid suuri rahvusvahelisi üritusi, on tohutud institutsioonid taga. Meie institutsioon on virtuaalne, meil ei olegi oma töölauda ega oma arvutit ja me oleme seal, kus oleme, ehk seal, kus on meie fantastiline triennaali koordinaator Mare Pedanik. Enne oli meie “peastaap” Kaasaegse Kunsti Keskuses, nüüd on see Kumus, aga ilmselt keegi ei kujuta ette, et mina teen oma kodulaua taga seda triennaali tööd ja siis käin Mare vahet. Ja siis on see auto, millega ma kogu aeg liigun punktist A punkti B: sellega on toodud postist triennaali töid, pildiraame jne. Asja hea külg on see, et me oleme mobiilsed, ei ole seda inertsi, mis on suurtel institutsioonidel, kus muudatused ei ole nii kerged tulema.

Aga kuidas teema valitakse, kas võetakse kõige aktuaalsem teema?

1998. aastast on olnud nii, et SA Tallinna Graafikatriennaali nõukogu on töötanud teema välja, seejärel oleme teinud avaliku kuraatorikonkursi ja kuraator on siis oma nurga alt selle teemaga suhestunud. Näiteks eelmisel korral, kui Rotermanni soolalaos oli põhinäitus “Maapagu”, kureeris Sirje Helme Kunstihoones näituse “Teine naaber”, kutsudes esinema kunstnikud, kes elasid reaalses (füüsilises) eksiilis. Seekord palusime kuraator Anders Härmil pakkuda välja teema ja kogu triennaal, nii Kumus kui Kunstihoones, toimus ühisnimetuse all “Poliitiline/Poeetiline”.

Mis on triennaali eesmärk? Kas tutvustada praegust graafikapilti või avada mingi oluline teema?

Meil on alati mitu eesmärki korraga. Peale sisulise külje tahan välja tuua veel kaks olulist kunstipoliitilist eesmärki: eesti publik ja see, kuidas meie paistame maailmale. Triennaali presidendina pean väga oluliseks Eesti maailma kaardile viimist. Meedias on palju olnud juttu Eesti mainest ja see koosneb väga paljudest komponentidest. Üks oluline osa sellest on eesti kultuur. See, kuidas me maailmas silma paistame, sõltub sellest, kuidas me erinevatel lainepikkustel tegutseme. Meie saame seda triennaaliga teha oma ringkonnas. Täna lõppes Eestis ülemaailmne graafika konverents “Impact”, kus oli umbes 250 delegaati maailma eri paikadest. Inimeste arvamuste põhjal, mida oleme kuulnud konverentsi ajal ja lõpuarutlusringis, tundub, et oleme maailmale positiivse sõnumi saatnud.
Oleme seda tööd teinud samm-sammult, läbimurdeüritusi ei saa pikemas perspektiivis palju olla. Traditsioon maksab siin ka midagi – lõpuks on Tallinna Graafikatriennaal kõige pikaajalisem kunstiüritus Eestis üldse.
Eesti publiku osas hakkame peale sellest, mis on kunsti oluline roll ühiskonnas. Me täidame ühte osa sellest rollist. Idealistina arvan, et kunst teeb inimesed tundlikumaks ja ühiskond muutuks paremaks (vaimsemaks), kui kunstiteadvus jõuab ühiskonnas laiemale alusele. Triennaaliga kaasnevad veel õpilaste näitus, üliõpilaste näitus, laialdane haridusprogramm. Praegu teeb Kumu hariduskeskus väga head haridustööd, mida meil pole olnud ju aastakümneid. Kunst on 15 aasta jooksul niipalju muutunud, ent kuigi kunstis tegeldakse sotsiaalsete teemadega, on see paradoksaalsel moel sulgunud omamoodi elevandiluust torni. Kui me räägime Anders Kreugeri kureeritud Baltimaade näitusest ja sellest, et nõukogude ajal kunst vastandus, reageeris ideoloogilisele survele sulgumisega  elevandiluust torni, siis minu meelest on kunst praegu laiema publiku (eriti vanema generatsiooni) suhtes jälle sulgunud torni. Selleks et kunstist aru saada, peab olema eelteadmisi, see ei ole enam nii lihtne – see ei ole ainult pilt seinal. Selles mõttes ongi mõtet teha tööd just noorema põlvkonnaga, nii et näiteks haridusprogramm on minu meelest triennaali oluline osa.

Ütlesid eesmärgi olevat haridusliku poole. Eestis tekitab poliitiline kunst vastuseisu. Kas see on teema, mis vajab kunstis tutvustamist, kuna inimesed ei võta seda vastu?

Kunstiüliõpilastega ei olnud probleemi, nemad tegelesid teemaga kursuste raames päris põhjalikult, kuna nad tegid ka aktiivselt töid triennaalile. Sama tehti Tallinna (laste-) jt kunstikoolides. Väiksematele lastele tõlgiti “Poliitiline/Poeetiline” laste keelde. Suurepäraselt on osatud seda teha Kumu hariduskeskuses, kus vahendati teemat Kumu näituste põhjal kooliõpilastele. See ongi nii, et kellele kuidas seda informatsiooni pakkida. “Poliitilise/Poeetilise” teema leidis aga tohutult suurt huvi välismaal ja eriti Ameerikas. Kevadel, kaks nädalat enne meie žüriid, esinesin Kansas Citys analoogsel konverentsil, nagu seda on “Impact” Euroopas. See oli fantastiline huvi, mida tunti “Poliitilise/Poeetilise” vastu seal. Küll on meil väga raske saada venelasi triennaalile. Ma lausa palusin oma sõpru ja tuttavaid – häid kunstnikke, et palun saatke töid, aga need, kes Venemaalt saatsid, saab tõesti ühe käe näppudel üles lugeda. Ja Venemaa piir on meil ometi siinsamas, Ameerika on kaugel.