e-intervjuu Eléonore de Montesquiou’ga

Eve Kask: Elate Berliinis ja olete prantslanna, kuid esindate triennaalil hoopis Eestit. Kuidas sattusite Eestisse ja leidsite niivõrd kuuma teema nagu aatomilinnad [projekt “Atom Cities”, vt kunst.ee 2006, nr 4, lk 15–16]?

Eléonore de Montesquiou: Tee Pariisist Sillamäele ei olegi kuigi pikk, sest minu vanaema oli Eesti kodanik. Minu vanavanaema Olga Baranova perekond oli elanud Eestis nelisada aastat. Minu vanaema isa Leo Zinovieff oli venelane ning perekonnas mitu põlve Narva vabrikante. Minu vanaema perekond põgenes bolševistlikult Venemaalt 1918. aastal ning asus elama Eestisse. Hiljem abiellus vanaema prantslasega. Mina sündisin ja sain hariduse Prantsusmaal, Eesti pass on mul olnud alates 1992. aastast.

See kõik pani mind seadma küsimuse alla kodakondsuse, piiride ja keelte tähenduse ning tõi kaasa kuid tööd Eestis elavate vene rahvusest inimestega.

Sillamäe, kus kõik need küsimused eriti selgelt välja paistavad, oli suurepärane koht alustamiseks. Nüüd jätkan samade teemadega Narvas ning Ivangorodis.

Teie projektid, mida näinud olen, on valusalt sotsiaalsed. Kas sotsiaalne ja poliitiline kunst on alati olnud teie peateema? Kas see aspekt on teile kunstis kõige tähtsam ka vaatajana-kunstitarbijana?

Minu projektid on tõepoolest sotsiaalse ja poliitilise suunitlusega, kuid ma loodan, et mitte valusad! Ma ei mängi viletsuse kujundiga ning oma filmides üritan vaatajaid mitte suunata. Minu kangelased ilmutavad uhkust, rõõmu, lootust ja ärevust; ühte konkreetset vaatenurka ei ole. Minu tehtud intervjuud ning see, kuidas ma neid kasutan, rõhutavad midagi, mis on minu arvates kõikehaarav: kui mingile olukorrale heidetakse valgust, muutuvad meie arusaamad.

Minu peateemaks on alati olnud inimese suhe oma igapäevase keskkonnaga. Küsimused, millega ma tegelen, on tegelikult alati mu enda küsimused ning elu edenedes need laienevad. Olen teinud filme sellistel teemadel nagu näiteks pulmakleidi sümboolika (1998), inimese suhe oma koduga (2001–2003), värskemate teemadena olen käsitlenud selliseid laiemaid küsimusi nagu piiriületus ning identiteet. Põhimõtteliselt on tegemist aga mingi loo jutustamise ning kangelaste leidmisega.

Milline aspekt on mulle kunstis kõige tähtsam… keeruline küsimus!… Rõõm, kontrollimatud elemendid, see, kuidas jutustada lugu ning jõuda seeläbi kujunditest või sõnadest kaugemale. Kui rääkida minu  vaatemängu ning kunstitarbimist puudutavast seisukohast, siis see on äärmiselt kriitiline. Ma ei kavatsenud kunagi kunstnikuks saada, kuigi mul on hea meel, et minu töid tutvustatakse ka selles valdkonnas, kuna siinkohal on kahtlemata tegemist avatud ruumiga – ruumiga, mis soodustab ergutavaid kohtumisi inimeste ning ideedega. Otsin jätkuvalt asju, mis võiksid mind aidata mu enda uurimistöös. Mind huvitab väga, kuidas teised dokumentaalseid materjale kasutavad, kuidas kunstiteostes ning filmides käsitletakse sotsiaalset ning poliitilist seotust, milliseid otsustusprotsesse läbitakse. Teisest küljest on film minu kirg: ma vaatan ükskõik millist liikuvat kujutist ainuüksi selle enda pärast.

Triennaali kaks videot viivad meid Põhja-Iraani. Mis pani Teid suhestuma iraani kombestikuga ja mida te sellest kogemusest õppisite?

Ma ei suhestu iraani kombestikuga, kuid mind kui naist lummasid iraani naised ning šokeerisid need reeglid, mida neile peale sunnitakse. Mulle avaldas sügavat muljet, et tulles läänemaailmast ja riigist, kus näokatte küsimus on väga aktuaalne, pidin ma pärast kohtumist iraani naistega tunnistama, et mingit lihtsat lähenemisviisi sellele küsimusele ei ole; et hell koht ei ole mitte kate ise, vaid see, et selles riigis võidakse sind vangistada või läbi peksta selle eest, et sa ei kanna näokatet.

Milline on teie suhe graafikaga?

Tegelikult olid minu kõige esimesed tööd gravüürid! Mulle meeldib see täpsus, tehnilised nõuded, aeg ja etapid, mida on gravüüri ettevalmistamiseks vaja; meeldib protsessi venimine, samuti see, et gravüür on paljundatav. Ma pole käinud kunstikoolis, kuid majandusteadust ning kunstiajalugu õppides käisin õhtuti graafikakursustel. Ja ülikoolis spetsialiseerusin 19. sajandi eelsete Euroopa vanameistrite gravüüridele ning joonistustele. Pääsesin ligi Louvre’i joonistuste ning gravüüride kollektsioonile. Meile, üliõpilastele, oli väärtuslik ning unustamatu kogemus avada arhiivis kaste, mis olid täis näiteks Rembrandti gravüüre.

Mida arvate sellise ürituse nagu Tallinna graafikatriennaal mõttekusest?

Ma hindasin seda, et esindatud olid paljud graafikute põlvkonnad; mulle meeldis teie pakutud laiem arusaam graafika tähendusest, mis ulatus videotest paberile trükituni. Ja see triennaal, nagu iga kunstiga seotud üritus, oli väga huvitav ka seltskondliku kogunemisena ning ma nautisin selle pidulikku poolt.