Intervjuu Tallinna Graafikatriennaali nõukogu liikme Eha Komissaroviga

Eesti Raadio toimetaja Riina Eentalu: Mis on siis tegelikult Tallinna XIV graafikatriennaali „Poliitiline / Poeetiline” huvikeskmes?

Eha Komissarov: Esitan väikese eelloo, mis oli minu kui triennali nõukogu liikme jaoks väga oluline. Miks me tahame sellist pealkirja, mis ju tegelikult ringleb kunstimaailmas 1998. aastast, kui selle pakkus välja Catherine David? Eesti kunsti kontekst on palju komplitseeritum. Sellise kunsti tegemise vajaduse saab kokku võtta mõningate faktidega: esiteks, Eestis nagu teisteski Balti riikides toimus privatiseerimine erakordselt järsult, kiirelt ja jõhkralt. Selle käigus hävitati koosluse mõiste – ühisolemine, lääne tähenduses community. Vähemalt kunstimaailmas oleme me oma uues vabaduses sellises olukorras, et meil ei ole mitte midagi selle vabadusega peale hakata, sest me ei suuda teha vaba maailmaga koostööd. Vabas maailmas institutsioonide poolt hinnatud kaasaegses kunstis leiavad kajastamist sotsiaalsed probleemid, valdavalt küll poliitilised, ja kunstnike tegevuse aluseks on justnimelt see community, see ühisosadus, kus inimesed organiseeruvad gruppidesse ja kultiveerivad vastavalt sellele mingil määral kunstilist tegevust. Me ei ole suutelised selles protsessis osalema, mistõttu me ka ei saa osaleda suhtes rahvusvaheliste näitustega. Meil tegeleb igaüks sellega, et olla iseenda peremees, me oleme individualistid. Me oleme kuskil 19. sajandis, samal ajal kui muu maailm on 21. sajandis. Kahtlemata peavad institutsioonid, kes saavad riigilt raha – kunstimuuseumid, graafikatriennaalid, kes saavad samuti riigilt toetust –, mingil moel nüüd lahendama seda tohutut kuristikku nüüdisaja nõudmiste ja selle olukorra vahel, kus oleme meie. „Poliitiline/Poeetiline” on kahtlemata üks võimalus, mis aitab kunstiinstitutsioonide tasandil väärtustada sotsiaalset kunsti. Nende näituste taga on Kumu ja Kunstihoone oma prestiižiga. Järelikult see on jõuline sõnum maailmale: vabandage, see on kunst – just nimelt selline kunst, mida maailm praegu teeb, väga kõrgelt hindab, ja ka tulevikus käib kunst selliste projektide kaudu. Oma kohavalikuga anname sotsiaalsele, poliitilisele – ühesõnaga kodaniku mingit seisukohta, sekkumist, kaastööd nõudvale kunstile õigustuse. Kunstihoones on esindatud kuraatoriprojekt, kus kuraator loob puhtalt oma äranägemisel poliitilise kunsti mudeli. Kumus on hoopis teised võimalused. Keeruka struktuuriga triennaal ongi ses mõttes huvitav, et teemasid näidatakse mitmest eri aspektist. Kumu viiendal korrusel on rahvusvaheline triennaaliprojekt, kuhu saatsid tohutul hulgal töid inimesed üle maailma, keda see teema huvitab. Me kutsusime väga prestiižse, asjatundliku rahvusvahelise žürii kokku talvel, kes tegi valiku. Olime natuke liiga helded, valisime liiga palju ja praegu maadleme tõsiselt ruumipuudusega. Nii et sellist avarust nagu Kunstihoones seal ei ole. Aga põhiliselt on nii poliitiline kui ka poeetiline ja kõik mandrid esindatud: Lõuna-Ameerika, Aasia, Euroopa, Ameerika... Ja Baltimaad on Anders Kreugeri käes, kes esitab poliitilisest ja poeetilisest erakordselt kummalise, väga huvitava, väga polemiseeriva käsitluse. Kolme näituse põhjal võtaksin selle pingerea kokku nii: Kreuger esitab nõukogude aja 1970.–1980. aastate Baltimaade kõrg-graafika ja plakati ekspositsiooni näol esteetilise kunsti ja poliitilise kunsti olematu dialoogi. Nagu teame, ei tohtinud nõukogude ajal poliitilist kunsti teha ja väga paljud kunstnikud leidsid, et kui nad teevad oma isiklikust nägemusest kunsti, on nad väga poliitilised, sest erinevad riiklikust tellimusest. See on niisugune nulltasandi poliitilisus, kus poliitilisust tegelikult ei ole. Iga kunstnik kehtestab poliitilisuse määra sellega, et ta teeb ilusat kunsti.
Rahvusvaheline näitus on küllaltki teemapõhine ja seal näeme seda poliitika mõiste pluralismi, mis on tänapäeval väga iseloomulik. On klassikalist poliitikat, mis tähendab tõelist vasakpoolsust, mis võitleb teatud demokraatlike ideede eest. Sellele on vastu rivistunud tohutud vastased, igasugused diktatuurid Ladina-Ameerikas, korporatsioonid, kapitalid, dollarid jne. Väga palju on seda poliitika mõistet puhtalt life style’i – elustiili tasandil. Muidugi tähendab tänapäeva poliitika ka vähemuste probleeme. Meil on väga tore feministlik projekt eesti kunstnike poolt Piret Räni juhtimisel. Teiselt poolt on meil soome kuulsama graafiku Janne Laine tore sari suudlevatest homodest, kes võitleb gay’de kultuuri õiguste eest. Soolised vähemused on esindatud, väga palju on elustiili, ökoloogilisi teemasid. On ka puht esteetiline nišš.

17. oktoobril 2007. aastal Tallinna Kunstihoones.