e-intervjuu USA kunstniku Curtis Readeliga

Eve Kask: Olete praegu oma kunstnikukarjääri alguses. Mida Tallinna graafikatriennaali diplom teile tähendab?

Curtis Readel: Tallinna graafikatriennaali diplom on väga oluline samm minu kunstnikukarjääris. Kuna mu karjäär kunstnikuna on alles üsna algusetapis, siis on tunnustus rahvusvaheliselt näituselt minu jaoks tõeliselt uskumatu. Kui õppisin 2001. aastal Iowa Ülikoolis, osalesid mitmed toonased lõpetajad selle aasta triennaalil. Kui  sain teada, et olen valitud osalema Tallinna XIV graafikatriennaalil, olin väga uhke, et mul õnnestub käia nende jälgedes ja jätkata Iowa ülikooli graafikaosakonna esindamist, ühtlasi aga esindada ka Põhja-Illinoisi ülikooli, kus olen teist aastat magistriõppes. See kogemus on tõstnud minu töö väärtust ja andnud mulle enesekindlust püüdlemaks professionaalse kunstnikukarjääri poole.

Kuidas triennaali teema “Poliitiline/Poeetiline” teie tegemistega haakub?

Enamik minu töödest on poliitilised, seetõttu oli see teema väga sobiv. Minu praegune looming kommenteerib raha ja rikkusega seotud staatust. Mu teosed on rohkem psühholoogilised ja kujundlikud. Rahatäheribadest kollaažid, mis näitusele valiti, moodustavad uuema tööde kogumiku pealkirjaga “Unus Multorum” ja edastavad otsesemat poliitilist sõnumit.

Kui kaua olete juba dollareid ribadeks lõiganud ja mis on selle tegevuse laiem tähendus? Kirjeldage lühidalt rahatähtedega töötamise meetodit.

USA rahatähed on mu huviobjekt 2007. aasta jaanuarist. Sain teada, et Föderaalreserv jagab inimestele, kes on nende juures ekskursioonil käinud, tasuta kotikesi peenestatud rahaga. Kirjutasin neile ja sain 10 000 dollari väärtuses ribadeks lõigatud ühe- ja viiedollarilisi rahatähti. Panen ära visatud ja väärtusetu raha uutmoodi kokku ja seeläbi omandab iga uus rahatäht unikaalse poliitilise sõnumi, mis annab ka igale rahatähele täiesti uue väärtuse. Protsess on käsitöönduslik ja pooleldi obsessiiv-kompulsiivne. Ma sorteerin peotäite kaupa ribadeks lõigatud rahatähed kahte hunnikusse: ühes on ühe- ja teises viiedollarilised. Siis jaotan need hunnikud omakorda väiksemateks, olenevalt sellest, mis seal ribade peal on: näiteks üks on George Washingtoni silmade jaoks, teine tema suu jaoks, üks on ülemiste seerianumbrite ja teine alumiste seerianumbrite jaoks. Iga rahatäht on eraldatud kaheksaks osaks. Kollaažide tegemise käigus otsustan, mis võiks olla see sõnum, mida edastada. Näiteks ühel näitusel eksponeeritud rahatähel, mille pealkiri oli “And the Eyes Have It”, oli mitme silmaga Abe Lincoln. Selle tegemist alustasin ma silmadest ja ehitasin ülejäänud rahatähe sinna ümber. Teine rahatäht “George Out to Lunch” koosnes põhiliselt neljast või viiest sarnase informatsiooniga ribast. Lõikasin tumedaid varje Washingtoni pea ümbert ja sain nendega katta kogu ta portree. Protsess on vaevanõudev ja ühe rahatähe tegemine võtab tavaliselt 24–45 tundi.

Millised on muljed triennaalilt ja mida arvate selle kunstilisest tasemest?

Mitmekesisus ja see, kuidas erinev kultuuritaust on mõjutanud eri riikidest pärit teoseid, oli inspireeriv. See aitas näha graafika arengut: traditsioonilised tehnikad kõrvuti tänapäevastega, nagu näiteks digitaaltrükk, ning graafika abstraktsemad vormid nagu film ja animatsioon. Visuaalse informatsiooni ja tehniliste lahenduste ulatus toetab graafika kui “demokraatliku meediumi” ideed.

Millised on teie isiklikud lemmikud?

Kuna see on mu esimene suurem rahvusvaheline näitus ja esimene külaskäik Eestisse, on see võimas kogemus. Mind üllatas tehniliste lahenduste ja kontseptuaalsete kujundite mitmekesisus. Üks töö, mis mulle väga sügava mulje jättis, oli Christina Hallströmi “Atlas 01”. Väga jõuline teos.