Intervjuu Tallinna XIV graafikatriennaali auhinnažürii liikmetega

Eva Näripea: Poliitika ja kunsti suhe on mõneti muutunud üheks peamiseks arutlusteemaks – millisena näete teie poliitika ja esteetika põimumist?

Beauvais Lyons: Poliitiline diskursus on juba sajandeid kuulunud graafika ajalukku, ükskõik kas tegu on Callot’ või Daumier’ga, kindlasti on see kaasaegse graafika jaoks olulise väärtusega.

John Phillips: Minu meelest on väga keeruline arutleda poliitika ja kunsti üle, selgitamata, mida me nende mõistete all silmas peame. Mõnede inimeste arvates on kunst endassesulgunud valdkond ja poliitika on seotud seaduste loomise või ühiskondlike muudatustega. Tegelikult on aga mõlemal mõistel laiem kontseptsioon. Poliitika on ilmselt kõik, mis ühiskonnas leida võib; kui seda määratleda laiemas mõttes, siis on võimatu jääda ühiskonnast väljapoole. Isegi siis, kui inimene väidab, et ta seisab ühiskonnast lahus, on tegemist ikkagi ühiskondliku seisukohavõtuga. Nii et minu arust peame me asju vaatama laiemalt. Kui keegi loob kunsti just mingil kindlal ja spetsiifilisel eesmärgil, siis lähtutakse teose loomisel ka teistest kaalutlustest, mida võiks nimetada esteetilisteks.

Joanna Hoffmann: Kunst on juba sajandeid olnud seotud inimese ja tema keskkonna vahelise suhte lakkamatu tõlgendamisega, olgu see suhe kohalik, globaalne või universaalne. Ja paljud kunstiteosed käsitlevadki seda suhet, nii et selles mõttes ei pea teos olema propagandistlik ega lahkama mingit spetsiifilist poliitilist nähtust. Pigem on asi suhestumises, ringirändamises, keskkonnas olemises, mis tähendabki poliitikat ja majandust jne. Tänapäeval on kõik omavahel seotud.

Andres Tali: Ma arvan, et kogu hea kunst on mingist seisukohast poliitiline, sest kui kunstnik võtab mõnes küsimuses seisukoha, on see juba iseenesest poliitiline tegu. Kõik sõltub sellest, mida me peame poliitikaks – tavaliselt seda, kui keegi räägib või kirjutab ajalehes sotsiaalsetest probleemidest. Kunst on minu meelest poliitiline siis, kui kunstnik võtab mingi selge seisukoha. Teisest küljest, kunsti eristab tavapoliitikast esteetiline/visuaalne vorm ja keel. See eristab poliitilist kunsti ka poliitplakatist ning propagandast. Kuigi nende vahe tänapäeva ühiskonnas ja kunstis on väga väike ning piirid on pidevas liikumises…

Eha Komissarov: Kuigi Andres Tali tõstatas selle poliitika ja kunstiga seotud küsimuse teatud nulltolerantsi tasandil, on triennaali korraldajad tegelikult huvitatud sellest, kui kaugele võivad kunstnik ja kunstiteos minna näiteks propagandaga, ja kui huvitav see on nii kunstnikele endile kui ka publikule. Ka on siin keeleküsimus: mil moel on võimalik mõnd poliitilist teemat uurida graafikakeele abil?

J.P.: Ma tahaksin lisada, et näha poliitilist kunsti kui propagandat tähendab ühekülgset suhtumist poliitilisse akti. Propaganda tuleneb idee propageerimise kontseptsioonist. Algupäraselt oli see mõiste katoliku kirikus kasutusel positiivse tähendusega kui oma ideede propageerimine või edasiviimine. Selles mõttes oli renessansiaja kunst paljuski propagandistlik. Aga poliitikas ei huvituta ainult mõne usuinstitutsiooni või poliitilise erakonnaga haakumisest. Poliitika võib olla ka terrorismiakt. Hispaania filosoof Ortega y Gasset on nimetanud Caravaggiot terroristiks, ja paljuski on ju arusaadav, mida ta silmas pidas, kui vaadata seda radikaalset maist tunnetust, mille kunstnik religioossesse kujundikasutusse tõi. Ta šokeeris inimesi oma maisuse ja füüsilisusega. Paljud kunstnikud ei tööta poliitiliste erakondade heaks, on aga seotud samasuguste terroristlike aktidega. Ka sürrealism ja dadaism olid terrorismiaktid, eesmärgiga šokeerida väljakujunenud tunnetust. Nii et, jällegi, minu arvates peaksime laiendama oma arusaama poliitikast ja poliitilisest aktist.

B.L.: Muidugi võib poliitiline akt olla ka see, kui valida jalgratas või ühistransport selle asemel, et sõita autoga. Ka see võib olla poliitiline akt, kui sa teed üks päev nädalas ühiskondlikku tööd. Ja nii mõnedki kunstnikud on neid viise kasutanud osana oma kunstist; institutsioonide enesega rahulolu või teatud ärilisi või normaalsuse süsteeme võivad šokeerida suured žestid, aga seda võivad teha ka väga väiksed žestid, ja selles mõttes võib poliitiline kunstiteos omandada mitmeid vorme, tähendab – avalike või privaatsete žestidena.

J.H.: Kuna olen pärit Poolast ja elanud üsna pikalt totalitaarses süsteemis, pean ma ütlema, et kõige revolutsioonilisemad tööd ei olnud need, mis olid otseselt kommunismi vastu sihitud, vaid just need, mis juhtisid inimesed mõtlema isiklike väärtuste peale või neid hindama. Nii et nagu John Phillips ütles, ei tule poliitilisest kunstist mõelda mitte kui mõne idee propagandast, vaid millestki, mis seda ideed, ideoloogilist mõtlemist avab ja sellest kaugemale läheb.

A.T.: Ja ütleb välja oma isikliku seisukoha.

E.K.: Nagu ma aru saan, tahate te öelda, et Poolas on praegu isiklik külg väga tähtis. Kas see tähendab, et Ida-Euroopa on ikkagi samas situatsioonis nagu nõukogude ajal, kui kõige võimsamaid konfrontatsiooni vorme oli tugeva, individualistliku, mittepoliitilise isiku loominguline esiletõusmine kunstis?

J.H.: Ei, ma ei pidanud seda silmas. Ma ei räägi oma isiklikku emotsioonimulli sulgumisest, vaid sellest, mis tegelikult on kunsti aluseks ja väga lähedal demokraatia alusele – vastutustunne üksikisiku seisukohavõttude eest. Ma arvan, et sellepärast ongi kunst alati nii minevikus kui ka tänapäeval tähtis olnud – ta rõhutab vastutust iga teo eest.

A.T.: Peame arvestama, et on väga oluline olla publikule mõistetav. See on otsustava tähtsusega. Kui vaataja ei mõista su sõnumit, on kõik mõttetu. Parim viis sõnumi edastamiseks on teha töö, millega vaataja saab samastuda. Sel juhul mõistab ta ka probleemi. Kui paisata välja üksnes poliitilisi loosungeid, siis arvatakse, et tegu on järjekordse poliitilise propagandaga. Aga kui vaataja näeb kunstniku töös esitatus seost oma eluga…

B.L.: Kui õnnestub vaatajaga luua suhe empaatia või sümpaatia tasandil.

A.T.: Mitte ainult, publik peaks ütlema: jah, ma olen seda läbi elanud, ma mõistan seda, seda on minu peres juhtunud või midagi muud selletaolist…

E.K.: Okei, Beauvais Lyons on USAst, kõige demokraatlikumast riigist, eks?

B.L.: Ei! Meie valimistest osavõtmise tase on kohutav! (Kõik naeravad.) Meid juhivad korporatsioonid.

E.K.: Kui levinud on USAs, et kunstnikud ei räägi mitte kuulsatest kaubamärkidest, vaid reageerivad oma kunstis aktiivselt nähtustele, mis leiavad aset praegusel hetkel ja võimukoridoride poliitilises elus?

B.L.: See on väga tähtis, et meie kunstnikud seda teeksid, aga seda võib üritada ühisprojektide kaudu. Mingi piirini saab seda teha institutsioonide kaudu, aga lõppude lõpuks peab igaüks kasutama häält, mis tal on, ükskõik millises määratletud kogukonnas, et anda edasi seda, millesse ta usub. See ei pruugi tähendada konkreetset muudatust, aga kui ta lisab midagi omalt poolt diskursusele, siis saab see osaks oma aja poliitikast ja poeetikast.

J.P.: Kui osata kujutamist näha kui sisseelavat viisi maailma nägemiseks, on võimalik paremini mõista ka selle suhet poliitikaga. Kui NASA kinkis maailmale meeldejääva pildi Maast kui kaitsetult tühjuses hõljuvast kerast, ei olnud seejuures tähtis niivõrd teade kosmose vallutamisest, kui inimeste tunnetuse muutumine Maa kohast kosmoses. Need, kes praegu räägivad globaalsest soojenemisest, ei tarvitse sellest endale aru anda, et mõtlevad tegelikult ikka sellesama “kaitsetu ja üksildase Maa” kujundi taustal. See on praeguseks meedias piisavalt levinud, et mõjutada meie hoiakuid ja käitumist. Kujutamine ja luuletamine on selle maailma kujutlemine, milles me elame. Seda annab ümber kirjutada ka poliitikaks, globaalsest tasandist kuni lokaalseni.

E.K.: Ma tahan lisada, et ühes aspektis oli meie nõukogu triennaali teema suhtes väga tundlik: Balti riigid on läbinud väga karmi, väga jõhkra ja väga kiire erastamisprotsessi. Seesama protsess hävitas igasuguse potentsiaali kogukonna üles ehitamiseks, mis teeb praegusel ajal kunstnikele kõige rohkem muret. Ma võin väita, et sama kehtib ka Läti ja Leedu puhul – võib-olla mitte Poolas, kuna Poolal on omad traditsioonid. Kunstnikena mõistame me üksteist suurepäraselt, täiuslikult, tõepoolest – aga meil puudub kogemus kogukonnast. Erastamine on meid purustanud, me oleme omanikustaatuses, aga valitseb peaaegu samasugune olukord nagu 19. sajandil, mil kõik oli täielikult erastatud. Seepärast ongi äärmiselt keeruline siin kunstiprojekte rahvusvahelisel tasandil luua või kureerida. Ka meil on mõned rühmitused, kes üritavad luua teatud kogukondlikku häält, aga tegelikkuses on see meie jaoks tundmatu kogemus.

A.T.: Lubage mul ütelda, et muudatused Eestis, Baltikumis ja Ida-Euroopas on puudutanud ühiskondliku elu paljusid kihte ja muutnud ka palju isiklikke inimsuhteid ning suhteid inimgruppide vahel – kõik tahtsid äkitsi saada omanikeks, hakata väikekapitalistideks või midagi taolist. Ma ei usu, et see põlvkond oleks veel võimeline oma suhtumistes midagi muutma; selleks on vaja täiesti uut põlvkonda ja ma arvan, et see põlvkond on juba tulekul, kui mitte juba siin. On tulekul uued kunstnikud, kes tunnetavad oma sotsiaalset vastutust, nii nagu see on mujal. On esimesed märgid kunsti muutumisest, aga see võtab aega. Tuleb arvestada, et suured muutused meie ühiskonnas on aset leidnud viimase 10–15 aasta jooksul ja see on tegelikult väga lühike aeg. See saab olema teistsugune poliitiline kunst, sest sünnib teiselt aluselt, teistest põhjustest, kannab endas teisi väärtusi ja suhteid – see sünnib teises ühiskonnas.

J.P.: Mulle tundub, et üks erinevusi teie ja meie ühiskonna vahel on see, et meil on läänes väga tugev kodanikualgatuse traditsioon. Kodanikualgatus manifesteerib end mitmel viisil: läbi mässu, või hoopis arutletakse selle üle, kuidas oma külaelu korraldada. Tõsiasja teadvustamine, et on olemas kodanikuühiskond, et sellel on poliitilistes protsessides oma roll ning et osaletakse otsuste tegemisel ja osutatakse probleemidele, on vägagi kindel. Samuti tundub mulle, et meil on ka pikaajaline traditsioon, et kunstnikud töötavad väikeses kogukonnas ning aitavad sellel oma ideid kuuldavaks teha ja kutsuvad üles probleemidele laiemalt vaatama. Seda protsessi võiks nimetada poliitiliseks. Just sellist arengut te silmas peategi.

J.H.: Mulle tundub, et tänapäeva kaasaegse kunsti protsessidel on ka üks teine tahk. Ühest küljest esineb rohkem koostööl põhinevaid projekte, kuna kunst on muutunud interdistsiplinaarsemaks. Ja kuigi kunst on alati olnud platvorm, kus kohtuvad eri distsipliinid, saab nüüd rääkida tõigast, et kunsti teemaks ei ole kunst, vaid elu ja maailm. Teisest küljest nõuab tehnoloogiline areng üha enam inimeste kaasamist teose või projekti lõplikku faasi. Nii nagu Eha Komissarov ütles, oleme praegu kunstis suhteliselt üleminekuetapis – eks näis, mis saama hakkab, võib-olla on kunst juba viie aasta pärast hoopis teistsugune.

A.T.: Siis on teistsugune põlvkond teiste ideede, vaadete ja teistmoodi tegutsemisvahenditega.

J.H.: Ja ka teistsugune arusaam kunstiteose autorist.

A.T.: Me peame kindlasti mõtlema, mis kunst kui selline üldse on. Võime ütelda, et see, mis on väljas sellel näitusel, on kindlasti kunst – väljaspool kahtlust. Kuid poliitilisel kunstil võib olla ka vorme, mida on selle näituse raamistikku väga raske sobitada. Ja ei saagi esitada küsimust, kas too on kunst või mitte – kunstil on lihtsalt nii palju eri vorme.

J.P.: Aga minu meelest on siin olemas ka laiem küsimus: kunstiajalugu, mis on kõige üldlevinum, on nii mõneski mõttes kirjutatud konkreetsest aspektist, kus on asetatud või püütud asetada kunsti ühiskonnast väljapoole. Võtke selline näide: praegu suhtume me Velasquezesse kui moodsa maalikunsti vanaisasse. See, mida 1860ndatest hilisemad põlvkonnad Velasquezes on hinnanud, oli materjalide puhas ja maagiline väljendus. Me oleme ära unustanud, et Velasquez oli oma põlvkonna üks kõige poliitilisemaid kunstnikke. Kui me tema Veenust vaatame, mõtleme, et see oli mõeldud ainult ühe mehe silmadele. Tegelikult aitas see keskne teos õukonna väljapanekute hulgas korraldada Prantsusmaa ja Hispaania vahelise Kolmekümneaastase sõja lõpu. Velasquez oli õukonnamaalija ning õukondliku ja rahvusliku kuvandi looja. Ta kujutas Hispaaniat kui Veenust, kes võidab Marsi – armastust, mis võidab sõja. Ja see oli läbinisti poliitiline akt. Kunstiajalool on olnud kalduvus vaadata mööda neist kunstilistest diskursustest, mis olid seotud oma aja poliitikaga. 19. sajandil tunnetati lõhet ühiskonna tarbeks loodud kunsti ja kunsti nimel loodud kunsti vahel. Siiski on mitmed kaasaegse kunsti diskursused sellise jaotuse vaidlustanud ning praegu suhtume me asjadesse hoopis teistel alustel.

E.N.: Kui mõelda näituse teema peale, siis kas teie meelest on “poliitilisele” lisatud “poeetiline” selleks, et kunstnikele mõeldes teemat laiendada? Kas te ei arva, et sellisel puhul võinuksid kunstnikud kaotada oma seotuse poliitilisega sootuks?

B.L.: Ma arvan, et osaliselt puudutab poeetiline väljenduslikku vormi ja see jätab ka ruumi igasugustele inimestele poliitilisse diskursusse sisenemiseks. Töid üle vaadates rääkisime me sellest väga palju, ja rääkisime ka sellest, kus see seos peitub, kus on kattumine. Me reageerisime just neile töödele, kus oli ühendatud kaks poolust, kus oli tunda selget poliitilist sõnumit, poliitilisi veendumusi, aga ka säravat esteetilist formuleeringut. Mitmeti võib võrdluseks tuua näiteks Cicero Antiik-Roomast just selles mõttes, et ta andis poliitilisele sõnumile retoorikaga teatud kunstilise vormi. Ma arvan, et need tööd, millele me kõige tugevamalt reageerisime, sisaldasid selle, mida väljendati, ja selle, kuidas see oli tehtud, kombinatsiooni. Minu meelest oli siinkohal – poliitilise žesti kunstiks muutmisel – poeetilisus absoluutselt hädavajalik.

A.T.: Suure Prantsuse revolutsiooni ajal öeldi, et “ärge saatke meile kahureid, saatke meile La Marseillaise”. Tegelikult on see täpselt sama asi, sest igasugune hea poeesia on mõnes mõttes poliitiline.

J.H.: Ma arvan, et pole olemas ühtegi kunstiteost, mis saaks vältida poeetilisust ja poliitilisust. Kunstis on alati varitsenud oht eraldada sisu ja vorm. Näiteks 1950. ja 1960. aastatel tahtsid kommunistlike maade võimud kunsti nõrgestada ühelt poolt ainult sisu rõhutamise teel, nii et kunstist saaks puhas propaganda, küündimata kunstilisuseni; või teiselt poolt ainult vormile keskendudes, nii et kunst kaotaks oma sisulise jõu.

A.T.: Kasutad metafoori – ja tekibki poeesia…

J.H.: Aga kuidas sa selle metafoori sõnastad?

J.P.: Poliitilised illusioonid on tihtipeale metafoorid. (Kõik naeravad.)

E.N.: Olete te näinud Balti riikide näitust allkorrusel?

J.P., J.H., B.L.: Ei.

B.L.: Aga kavatseme seda kindlasti teha.

E.K.: See koosneb nõukogudeaegsetest töödest, mis kajastavad esteetika ja poliitika habrast seost, nagu oli nõukogude ajal 1980. aastatel ja Brežnevi ajal. Miski pole poliitiline, aga samal ajal on kõik kunstnikud kindlad, et nad loovad väga poliitilist kunsti, lähtudes vastupidiselt riiklikele esteetilistele vaadetele omaenese esteetilistest vaadetest. See oli väike mäng, aga sellest jätkus pikaks ajaks ning see oli väga keeruline. 

A.T.: Ja see oli täielik illusioon.

J.P.: Siiski tasub meeles pidada, et samal ajal kui teie kannatasite idabloki totalitaarsete režiimide all, seisis ka Lääs oma kunstnike tegelikele kavatsustele vastu. Näiteks lõi Rothko puhtaid värvipindu, emotsioonide puhtaid väljendusi. Mõni võis tema maale vaadates nutma puhkeda. Aga selle tähenduse avaldamise asemel sõidutati Rothkot ümber maailma ringi kui materialismi ja materiaalsuse manifestatsiooni. Mõisted nagu vaim, hing ja tunded pühiti Rothko ja teiste abstraktsete ekspressionistide puhul minema ning moodsa kunsti muuseum käis nende tööd välja kui otseselt propagandistliku akti Vene propaganda vastu. 

B.L.: Mõneti oli see Ameerika külma sõja terror – kultuuriline terrorism.

A.T.: Poliitika on kõikjal.

J.H.: Ükski kunst ei saa eksisteerida ilma kontekstita.

B.L.: Kontekst, millega me käesoleval näitusel silmitsi seisame, on tõsiasi, et triennaal toimub muuseumis, Kumus. Ja poliitiliselt loob see kindlasti nii teatud võimalusi kui ka piiranguid. Me nägime töid, mis olid tegelikult keskkonna jaoks loodud projektid, toodud dokumentatsioonina tagasi muuseumisse. Kui hästi töötab muuseum filtrina poliitilise kunsti puhul, mis toimib väga edukalt ka sellest väljaspool? Ja kui see on juba dokumenteeritud või muuseumi konteksti toodud, kas siis poliitilise sõnumi kandvus võidab sellest või kaotab?

J.H.: See ongi ju tegelikult muuseumi eesmärk: dokumenteerida.

A.T.: Niisiis sisaldab kunst väga erinevaid ideid ja tehnikaid ning aktiivset poliitilist kunsti on väga raske sulandada selletaolisse näitusesse. See on strateegia küsimus: kuidas kunsti kasutada ja mida sellega soovitakse saavutada?

B.L.: See on küsimus ka muuseumide jaoks selles mõttes, et millises ulatuses nad tegelikult on või ei ole võimelised poliitilisele demokraatiale kaasa aitama.

E.K.: Teate, USAs ja Eestis on olukord täiesti erinev. Ma tean küll seda institutsioonivastast liikumist, mis on väga tugev. Ma olen isiklikult ka Hans Haackega kohtunud, kes on kõige selle teerajajaks – ka Eestis on mõned noored kuraatorid väga vaimustatud sellest institutsiooni kriitikast – aga minu argument on: sorry! Kumu on esimene Eesti muuseum, mis on eesmärgipäraselt muuseumiks ehitatud. Selles 19. sajandiga sarnanevas olukorras oleme me seetõttu, et muuseumisüsteem on alles värskelt üles ehitanud. Enne seda moodustas meie muuseumisüsteemi riik, mis alati dikteeris, mida peaks tegema ja kes peaks tasustatud saama. Kuna meil on muuseumide rajamise protsess alles käimas, on minu meelest üpris kummaline võrrelda seda lääne olukorraga, kus väljakujunenud süsteem on toiminud üle 200 aasta, kus kunstnikud leiavad, et see on igav, ja võitlevad selle vastu. Aga mida me peaksime siis tegema – süsteemi üles ehitama või hoopis selle vastu võitlema ning ühinema institutsioonide vaenlastega?

J.P.: Üheks probleemiks on muuseumi kui sellise idee: muuseum on muusade, mälu tütarde asupaik. Küsimus on aga selles, et kelle mälu siin hoiul on? Kas mälu on pelgalt minevik või on mälu vahend, mille abil teavitada olevikku? Ja milline on suhe minevikku puudutava informatsiooni ja mineviku tõlgendamise ning selle maailma vahel, kus me praegu elame? Minu arvates vajame palju laiemat kontseptsiooni kui traditsiooniline muuseum. Meil on vaja ruume, kus on võimalik säilitada mälestusi, kus neid võib pidevalt taas uurida ja tõlgendada. Kunstikeskuste, kogukondlike keskuste ja arhiivide kombinatsiooni, kus kunstnikele on tee vaba ja kus teostele annavad tähenduse kaasaegne publik ja minevikuarhiivid.

E.N.: Okei, tõmbame otsad kokku, sest aeg hakkab otsa saama. Millised olid teie muljed sellest konkreetsest sündmusest ja näitusest?

E.K.: Võite ka väga kriitilised olla ja palun jätke poliitiline korrektsus.

A.T.: Mina tundsin puudust suurtest emotsionaalsetest seisukohavõttudest. Isiklikest või poliitilistest – mulle meeldib emotsionaalne kunst. See peab mind mõjutama emotsionaalselt, umbes nagu suur laine, ja sellest oli puudus. Ma ei tundnud puudust tehnilisest täiuslikkusest (see oli olemas), ma ei tundnud puudust poliitilistest sõnumitest (nad on kõik töödes olemas), aga ma tundsin vajadust suurte emotsioonide järele – ükskõik kas isiklike või poliitiliste…

J.P.: Minu meelest on teil siin väljas segu tõeliselt suurepärastest asjadest, aga on ka neid, mis pole võib-olla nii huvitavad. Näiteks on täiesti hämmastavaid töid sellistelt kunstnikelt nagu Xu Bing ja Muñoz. See on ju vältimatu, et tegu on just seguga. Ja kas see ei peakski nii olema – näitust tuleb ju vaatama igasuguseid inimesi.

B.L.: Kindlasti on see ka Eesti inimestele hea võimalus näha kunstitöid paljudest riikidest. Žüriiga näitustele ei esita töid mitte igaüks, seega on üldpilt filtreeritud. Sellest hoolimata on see Tallinna jaoks põnev, et on võimalus osa sellest pildist näha. Ja ma arvan, et ühiseid inimlikke kogemusi esineb üle ilma ja need leiavad erineva poliitilise väljenduse, millel on samuti palju ühist.  Üksikisiku suhe ja võitlus ühiskonnaga on minu meelest inimelu läbiv teema. Me kohtame seda Lõuna-Ameerikast ja Aasiast pärit tööde inimlikus kogemuses – ja see võib tekitada empaatiat. Nii õpime vaatama endast kaugemale, lõppude lõpuks on see ju poliitilise teadvuse tähtsamaid aspekte – näha indiviidi taga ühiskonda.

J.H.: Kunsti universaalne keel on tema peamisi omadusi. Minu jaoks jäi selle näituse juures puudu, et ei olnud ühtegi kunstnikku, kes oleks tahtnud sekkuda linnaellu, kasutada massimeediat, ajakirju, luua midagi, mis rändaks muuseumist väljapoole. Nii et poliitiline ja poeetiline jäi ikkagi suletud muuseumiseinte vahele. Näituse tugevus seisneb aga selles, kuidas ta toimib ühiskonna raames Tallinnas.

A.T.: Teema lõpetuseks: loomulikult oli sellel näitusel igaühele midagi. Ei saa nõuda, et see kõik igaühte täielikult haaraks, kuid kui otsida, siis leiab igaüks. Isegi mina leidsin midagi, mis mulle tõeliselt meeldis! (Kõik naeravad.)

17. oktoobril 2007. aastal Kumus