e-intervjuu Anne Unteraga

 
Eve Kask: Olete Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu hoidja. Seekordse triennaali Baltimaade osa pandi kokku muuseumide kogude põhjal. Kuidas hindate väliskuraatori pilgu läbi nähtud Baltimaade hiilgeaegade graafika näitust?

Anne Untera: Enne 1987. aastat tehtud graafikat praegu vaadates tekib märkimisväärne nihestus: hoolimata äratundmisrõõmust on pisut igav – maailm meie ümber ja me ise oleme nii palju muutunud, et näib, nagu oleks 20 aasta asemel möödunud terve sajand. Poliitilisi plakateid vaadates oleks kohati isegi piinlik, kui ei oleks lõbus. Kuid graafika hiilgeaegadest rääkimine on õigustatud – kompositsioonid, tehniline külg, kõik on paigas.

Kuidas hindate triennaali tervikuna ja eraldi näitustena?

Triennaal tervikuna on suur pidupäev, rahvusvaheline tulipunkt, kust igaüks peaks endale midagi leidma. See kehtis eriti võistlusnäituse kohta Kumus. Eglè Kuckaitè kohta võib öelda, et ta kasutas eelmise triennaali laureaadina talle antud ruumi oma uuema maaliloomingu tutvustamiseks.

Mis või kes oli Teie huviorbiidis? Miks?

Huviorbiidis oli erinevate isiksuste aura, mis leiab väljenduse graafiliste vahenditega ja eelkõige paberil. Selline huvi tuleb mu ametist, kuid meeldejäävad olid ka mõned videod (soome kunstnik Sandra Vina). Meeldisid Lõuna-Korea kunstnikud ja ainuke jaapanlane Sadao Sakurai. Meeldis Aleksandra Janik Poolast, kes sai ka ühe kolmest võrdsest preemiast. Arvestades loomulikult ka näituse üldteemat, pakkusin Eesti Kunstimuuseumi ostupreemia saajaks välja Art Wergeri (USA), kanadalase Davida Kiddi, poola graafiku Marcin Białase, hollandlanna Christina Hallströmi ja eestlase Siim-Talen Annuse tööd. Kuid läks teisiti, muuseum tunnustas ostupreemiaga leedu kunstnikku Arūnas Gudaitist kuraatorinäituselt.

30. oktoobri Päevalehes vastandate ”Impacti” ja triennaali, nimetate triennaali korraldajate taotlusi sõjakaiks. Palun seletage oma seisukohta, eriti triennaali Kumu näituste kontekstis.

Oma artiklis vastandasin tõesti salliva ja radikaalse, traditsioonilise ja sõjaka tiiva eesti graafikas. Kuid artiklist olid välja toimetatud nende leeride märksõnad: Kraków ja Ljubljana. Tahtsin esile tuua seda, et Krakówi triennaalidel ületavad eesti graafikud alati žürii künnise, tuues sealt enamasti kaasa ka preemiaid. Poola hiidüritus on avatud ka Jaapani, Kanada jt maade graafika koolkondadele, millele on iseloomulik see, et visuaalne graafikakeel ei loovuta kunagi oma kohta verbaalsele narratiivile. Seevastu Sloveenia Ljubljana graafikatriennaal, teine kaua toiminud graafikaüritus Ida-Euroopas, on orienteeritud ilmselt rohkem ideele kui visuaalsele pildile (seda ideed võib siis edasi anda video, installatsioon, repro kataloogis jne). Mulle näib, et Tallinna graafikatriennaal on kaugenenud graafika kujundikeelest, ja sellest on kahju. Sellisest imagost kõneleb peapreemia andmine sel korral videoteosele, eelmisel, XIII triennaalil, aga kohaspetsiifilisele teosele (Eglè Kuckaitè templiga ruumi seinale tekitatud teos). Ma ei pea heaks mõtet loobuda Tallinna triennaali nimetuseski graafikast, see näib lammutamisena. Eesti graafikakoolkond on ju Eduard Wiiraltist peale kuulus.
Triennaali avamise aegu vestlesin ameeriklasest kunstiteaduse doktorandi Jeremy Canwelliga Rutgersi muuseumist. Ta juhtis tähelepanu sellele, et kõik kuraatorinäitusest osa võtnud olid mehed. USAs ei oleks see võimalik, selleks on seal feministlik/võrdõiguslikkuse liikumine liiga tugev. Tõepoolest, ka tänavuse triennaali preemiate ja diplomite saanute hulgast leiame vaid kaks naiskunstnikku.

Jah, Kraków ja Ljubljana on asjakohasemad märksõnad. Tallinna graafikatriennaal ei kavatse nimetust muuta ja on tõesti panustanud ideedele. Kas graafikas ei peaks teie meelest tegelema ühiskonna kriitikaga ja poliitiliste teemadega?

Graafikas võib tegelda kõigega, kuid oluline on graafilise mõtlemise kultuur. Arvan, et mul on õigus olla konservatiiv ja hinnata kunstis esteetikat, mitmetähenduslikkust, igavikulisust, mõtte jõudu ja siirust, inimkäe puudutust. Ühiskonnakriitika ja poliitika jaoks on palju sobivamaid vahendeid. Graafika kujundikeelde kuuluvad tasapinnalisus, peegelpilt, abstraktsus, paljundatavus, tinglikkus jne. Kui ütlete, et see kõik on olemas ka tasuta jagatava ajalehe näol, siis jään eriarvamusele. Arvatakse, et Eesti maalikoolkond on kriisi üle elanud. Kas nüüd on järg graafika käes? Kuuldavasti on kunstiakadeemias jõuliselt vähendatud graafikatehnikate õpetamist, mis toob kaasa ka graafikafinesside tundjate vähenemise nii kunstnike kui kriitikute seas. Kuid teiselt poolt annab eesti graafika ammendamata ressurssidest aimu äsja Tallinnas suurejooneliselt läbi viidud rahvusvaheline graafikakonverents ”Impact 5”.