http://www.kunstihoone.ee/sisu.php?lang=est&club=1&page=6

Anders Härmi kuraatorinäitus Tallinna Kunstihoones ja Kunstihoone Galeriis 17. oktoober - 25. November:   POLIITILINE / POEETILINE Pole kahtluski graafika ajaloolises rollis poliitilise meediumina. Poliitiliseks muutus ta ilmselt juba oma sünnihetkest, sest Gutenbergi järgses reformatsioonilises maailmas andis just graafika tiražeeritavus alamatele klassidele võimaluse nii enese kui ka oma väärtuste representatsiooniks. Just graafika võimaldas kiiresti ja efektiivselt levitada kirjaoskamatute talupoegade seas infot, mis tol hetkel piirdus peamiselt aadlit ja kirikut pilavate karikatuursete pildikeste ja talupoegade õnnetut olukorda käsitlevate väiksemõõduliste lehtedega. Tiražeeritavus, suhteline odavus ja kiire levitamise võimalus tegidki graafikast võimsa poliitilise võitluse relva. Reformatsiooniagne poliitiline graafika oli kindlasti valdkond, kus kunstiline kvaliteet taandus palju olulisema sotsiaalpoliitilise sõnumi ees. Olulise poliitilise funktsiooni säilitab graafika teadagi foto tulekuni, kuid ka sealt edasi on temaga haakuvad valdkonnad olnud seotud poliitikaga. Meenutagem siinkohal näiteks situatsionistide kaaperdatud koomikseid ja poliitilist graffitit, poliitilise lendlehe kultuuri, adbustersite liikumist jne., mis kõik põlvnenvad suuremal või vähemal määral poliitilise graafika traditsioonist. Ei saa mainimata jätta ka näiteks joonistust, mida mitmed radikaalsemad kunstnikud peavad jätkuvalt kõige demokraatlikumaks kunstivormiks- seda on kerge ja odav teha. Joonistada saab igale poole, ikka on võimalik kusagilt leida tükike seinapinda, tükike paberit ja mõni süsi või pliiats ning kõik tingimused kunstiks on olemas. Lisagem veel, et tsivilisatsioonide sõja lävele viisid meid mõni aeg tagasi ühed teatud karikatuurid, ehk täpsemalt graafika, aga mitte näiteks vangide piinamine Kuubal või Bagdadi sajatuhande esimeses pommirünnakus surnud lapsed. Seega - mingi osa “graafilist kultuuri” osaleb jätkuvalt poliitilistes protsessides ja mängib seal üpris tähsat rolli. Kindlasti on just see osa graafikast, erinevalt tehniliselt täiuslikust kunstgraafikast, mis vanaemade koduseinu kaunistab, kaasaegse kunsti seisukohalt huvitav ja intrigeeriv. Teine kvaliteet, mis graafikat ilmselt ajalooliselt alati on ilmestanud, on teatav poeetilisus ja seda mitte niivõrd kunstilise väljenduslaadi mõttes vaid isegi meediumi enda omadusena. Olles juba algusest peale nii öelda sekundaarne meedium, puudutasid teda “suure kunsti” kaanonid ja karmid reeglid mõnevõrra vähem ning see võimaldas kunstnikel end mõnevõrra vabamalt, idiosünkraatilisemalt väljendada. “Poeetiline keel” nagu seda mõistsid vene formalistid on tavakeelest erinev keel, aga mitte selle pärast, et sisaldab niiöelda lahknevust normist, vaid sellepärast, et ta peaaegu on keele teisesus. (otherness), keele eriline olukord, nagu sedaoma loengutes väljandas Mihhail Lotman. Poeesia keel on materjaalsuse keel, mis erinevalt transparentsuse keelest (kus sõna unustatakse tähistatava objekti või mõiste huvides) on keel, kus “kirjaniku eesmärk on töötada rohkem helide ja rütmide kui tähendustega, kutsudes nii esile semantilisi ümberpaigutumisi” nagu Viktor Sklovski seda nimetas. Seega on poeetiline nii Shakespeare´i, nii Marquis de Sade´i kui ka vaimuhaige keel ja väga paljud keeled seal vahepeal. Antud näituse kontekstis huvitab meid selline (graafiline) väljendus, mis ühendab endas mõlemat - nii poliitilist kui ka poeetilist. Milliseid “semantilisi ümberpaigutusi” kutsub esile poliitilise teksti valamine poeetilisse vormi. Millal muutub poeetiline poliitiliseks ja vastupidi? Kas xerox-copy-põhise poliitilise propagandaga tegelemine on romantiline enesepettus,mikroskoopiline vastupanu, tõsine poliitiline töö, poeetiline eneseväljendus või kõik koos? Need ja paljud muud küsimused moodustavad selle näituse probleemidepuntra. Anders Härm     Osalevad kunstnikud: 1. Adel Abedin ( Iraak / Soome) 2. Micheal Baers (USA) 3. Alexandr Brener ja Barbara Schurtz (Venemaa) 4. rühmitus „Chto delat?" Oleinikov / Vilenski (Venemaa) 5. Gorillaz (Eesti) 6. Arunas Gudaitis (Leedu) 7. Minna Hint (Eesti) 8. Johnson ja Johnson (Eesti) 9. Jakob Kolding (Taani) 10. Teemu Mäki (Soome) 11. Dan Perjovschi (Rumeenia) 12. David Sherry (Šotimaa) 13. Hanno Soans (Eesti)     Näitus avatud: Tallinna Kunstihoone Vabaduse väljak 8 17.10.–25.11. 2007 K-E 12.00-18.00