Tallinna XVII Graafikatriennaali peanäituse “Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus” filmiprogramm kinos Sõprus
15.05.2018

„Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus“

 

Filmiprogramm kinos Sõprus

 

 

7. juuni

 

Järelnoppijad ja mina

Jean-François Millet’ kuulsast maalist inspireeritud film viib vaataja Prantsusmaa põldudele, kus puudust kannatavatel inimestel on juba aastasadu lubatud pärast viljakoristamist järelnoppimist teha. Üle 60 aasta režissöörina tegutsenud Agnès Varda on viimased paar aastakümmet loonud dokumentaalportreid, milles mängib pearolli tema ise. Selles filmis jälgib ta tähelepanelikult inimesi, kes koguvad seda, mida teised enam ei vaja. “Järelnoppijad ja mina” linastus 2001. aastal Pärnu filmifestivalil, pälvides Eesti telepubliku lemmikfilmi auhinna.

 

Les glaneurs et la glaneuse

2000, Prantsusmaa

Dokumentaalfilm

Agnès Varda

78′

Prantsuse keeles eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega

 

14. juuni

 

Donna Haraway. Lugude vestmine maiseks ellujäämiseks

Donna Haraway on väljapaistev teadlane, feminist ja ulmehuviline, kelle eesmärk on rajada sild teaduse ja ilukirjanduse vahele. 1980. aastail tõi talle tuntuse sugu, identiteeti ja tehnoloogiat käsitlev uurimistöö, mis muutis valitsevaid suundumusi ning avas ukse ausale ja rõõmsameelsele liigiülesele feminismile. Haraway on andekas jutuvestja, kes maalib kuulaja silme ette katastroofide ajastu mässulise, kuid lootusrikka universumi, mis kihab põnevatest ja futuristlikest fantaasiaolenditest. Filmitegija Fabrizio Terranova külastas Donna Harawayd tema kodus Lõuna-Californias, veetis seal mitu nädalat ning sai valmis omanäolise portreefilmi. Režissöör lasi Harawayl kõnelda talle omases keskkonnas, rõhutades atraktiivse lavastusega teadlase aju mänglevat tundlikkust. Tulemuseks on haruldaselt siiras intellektuaalne portree väga originaalsest mõtlejast.

 

Donna Haraway: Story Telling for Earthly Survival

2016, Belgia/Prantsusmaa/Hispaania

Dokumentaalfilm

Fabrizio Terranova

81′

Inglise keeles

 

 

21. juuni

 

Filmid õde Mary Coritast

Corita Kent (1918–1986) ehk õde Mary Corita oli kunstnik, õpetaja, võrdõiguslane ja nunn. 18- aastasena liitus ta Neitsi Maarja Puutumatu Südame orduga, kus temast sai populaarne kunstiõpetaja. Tema siiditrükis kollaažid, joonistused ja tikandid kombineerivad figuratiivseid, religioosseid ja reklaamkujutisi ning loosungeid, piiblivärsse ja kirjanduslikke tsitaate. 1960. aastail muutus tema looming üha poliitilisemaks, kutsudes vaatajaid üles pöörama tähelepanu vaesusele, rassismile ja ebaõiglusele. Baylis Glascocki filmid “Meil pole kunsti” ja “Mary päev” tutvustavad õde Mary Corita kaasavaid õpetamismeetodeid ning Thomas Conradi “Alleluia” annab ülevaate tema elufilosoofiast ja kunstist.

 

We Have No Art

1967, USA

Dokumentaalfilm

Baylis Glascock

27′

 

Mary’s Day

1964, USA

Dokumentaalfilm

Baylis Glascock

14′

 

Alleluia

1967, USA

Dokumentaalfilm

Thomas Conrad

23′

 

Inglise keeles eestikeelsete subtiitritega

 

28. juuni

 

Köielkõndja

7. augustil 1974. aastal astub noor prantslane Philippe Petit trossile, mis on ebaseaduslikult tõmmatud Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide vahele. Kolmveerand tundi ilma julgestuseta köiel kõndinud, tantsinud, põlvitanud ja lamanud noormees vahistatakse, talle tehakse psühhiaatriline ekspertiis ning teda hoitakse mõnda aega koguni vangis. James Marshi dokumentaalfilmis näidatakse Petit’ enda amatöörkaadreid trikiks valmistumisest, fotosid tegelikust sündmusest ja intervjuusid “sajandi kunstilise kuriteo” pealtnägijatega. Filmis on kasutatud briti nüüdishelilooja Michael Nymani muusikat. “Köielkõndija” pälvis 2009. aastal parima dokumentaalfilmi Oscari.

 

Man on Wire

2008, Inglismaa/USA

Dokumentaalfilm

James Marsh

90′

Inglise keeles

 

5. juuli

 

Tüdruk, keda kunagi ei olnud

2008. aastal avastab Ameerika teadlane maailma vanima inimhäält jäädvustava salvestise: 148 aastat tagasi salvestatud prantsuse hällilaulu ühe tüdruku esituses. Aasta hiljem paljastab teine teadlane, et helilõigus laulab hoopis mees. See lugu on lähtekoht, mis loob võimaluse uurida inimhääle vastuolulisust ning selle võimet trotsida tavapäraseid arusaamu tõest ja valest, minevikust ja tulevikust, mees- ja naissoost. Mida rohkem püüame neiu häält summutada, seda nõudlikumaks ta laul muutub.

 

The Girl Who Never Was

2014, Rootsi

Kunstnikufilm

Erik Bünger

59′

Inglise keeles

 

14. juuli

 

Klaus Lutzi universum

Klaus Lutzi (1940–2009) looming, milles leidub kunstiajaloolisi viiteid nii Bauhausile kui ka vene avangardile, seab meid silmitsi autonoomse kunstniku sõnavaraga. Tema hermeetiline universum on tulvil viiteid, tähendusi, allegooriaid ja assotsiatsioone. Kasutades erinevaid säriaegu, objektiive ja ise konstrueeritud masinaid, tegi Klaus Lutz ka filme, mis kombineerisid erinevatel tasanditel animatsiooni, performance’it ja joonistusi. Stiililt 1920. aastate eksperimentaalset kino ning Georges Mélièsi ja Charlie Chaplini tummfilme meenutavad linateosed kujutavad ühe inimese – Lutzi enda – seiklusi. Filmides ei leidu ühtegi pausi ega liikumatut hetke ning need ei sisalda miskit, mis on fikseeritud ja kindel. See on liikumine unenäo ja reaalsuse piirimail, maailmas, mis koosneb märkidest, vormidest, argiobjektidest ning aknatagust maailma kujutavatest kaadritest – kõigest sellest, mis jäi väljapoole Lutzi ühetoalist stuudiokorterit New Yorgis, kus kõik tema filmid on filmitud. Programmi juhatab sisse filmi “Minu saare ilu. Filmides Klaus Lutzi” režissöör Frank Matter.

 

The Beauty of My Island – Shooting Klaus Lutz

1999, Šveits/USA

Dokumentaalfilm

Frank Matter

33′

 

Titan

2008, USA

16 mm kunstnikufilm

Klaus Lutz

9′