Projekti eesmärk on püüda kajastada kaasaegses kunstis valitsevat hetkeseisu üleilmse finantskriisi ajastul ning selles kontekstis kunsti loomise, eksponeerimise ja retseptsiooniga seonduvaid probleeme. Lisaks soovitakse mõtiskleda graafika koha üle kaasaegsete kunstipraktikate ja tootmise hierarhias. Jätkates eelmistel triennaalidel alustatud suunda, tuuakse kunstipublikuni tööd, mis on valminud erinevates mehaanilistes ja digitaalsetes graafikatehnikates (sh foto- ja arvutitöötlus).

Aforism “for love not money” (“armastuse, mitte raha pärast”) väljendab inglise keeles igasugust tööd, mis on ette võetud armastusest, mida ei kannusta rahaline eesmärk. See mõttetera on pea äravahetamiseni sarnane ütlusega “a labour of love” (“heast tahtest tulenev tegu”). Kitsamas, perekondlikus plaanis tähendab see väikeste laste või vanemate inimeste eest hoolitsemist, laiemas sotsiaalses plaanis viitab aga vabatahtlikule tööle alarahastatud ja sotsiaalselt alaväärtustatud sektorites – näiteks töö kodutute või narkosõltlastega. Nimetatud fraas hõlmab ka erilist kultuurilist aspekti, mida võib võtta kui noorte ja/või mässavate kunstnike (näitlejad, kunstnikud, režissöörid või kirjanikud) antud lubadusena. Kunstnikutee valinud teavad, et omandatud erialal pelgalt elatise teenimine mõõdab nende edukust üksnes vähesel määral. Kunsti tehakse armastuse, mitte raha pärast. Kunstimaailma õitsenguperioodid (2000–2008 ja varasematest aegadest 1980ndate keskpaik) pööravad sissejuurdunud loogika pea peale ja kunstnikele avaneb ühtäkki juurdepääs niisugusele rikkusele, mida nad seni vaevalt on suutnud ette kujutada. Selliste unistuste ja rahaliste väärtustega laieneb kunstilise tegevuse skaala (liigagi palju), mängu tulevad tootmiseelarved ja tihti ka konveiermeetodil tootmine. Niisuguses faasis liigub kunst lähemale kultuuripraktika sellistele harudele nagu arhitektuur, autotööstus, kino ja mood – seda tänu kunstnike kinnisideedele tehnilistest võimalustest, mida pakuvad kultuuritööstuse erinevad sektorid. Tehniline tootekeel kandub üle kunstiteostele, mille tulemusena ei ole tegu enam originaalloomega, vaid tootega, kuivõrd teoseid iseloomustavad väljendid “üksiktoode”, “piiratud väljalase” või “ühekordseks tarbimiseks loodud teos”.

Ja nüüd siis 2009. aastal alanud krahh, mis nõuab “lahjenduskuuri” ja tagasihoidlikkust. Aeg soosib tagasipöördumist armastusega seotud skeemide juurde, jättes raha tahaplaanile. Reprodutseeritav kunst (mis Walter Benjamin järgi 1930. aastail jättis kunsti ilma selle aurast ja senisest põhiolemusest) saab ideaalseks tööriistaks Zeitgeist’i väljendamisel. Kunstiturul tõusevad taas ausse väikesed paljundatavad objektid, mis on ka loomulik, arvestades kunstiloome kokkutõmbumist.

Tallinna XV Graafikatriennaali pealkiri viitab temaatikale, mis hõlmab tervet rida erinevaid mõisteid, sealhulgas: sõltuvus, iha, pühendumus, kohustus, perekond, armastus, kirg, esemestamine, romantika, religioon, poliitiline seotus, seks. Teoreetilises plaanis õhutatakse nende mõistete refleksiivset vaatlemist nii nagu seda on teinud Walter Benjamin (kunsti reprodutseeritavus), Karl Marx ja Sigmund Freud (fetišismi teooriad), Aquino Thomas, Blaise Pascal ja Michel de Montaigne (usuteooriad), Roland Barthes, Michael Fried ja Susan Sontag (kaamera roll ühiskondlike normide suhtes ja selle mõjud tarbijakultuurile), Sean Cubitt ja Boris Groys (digitaliseerimise esteetilised ja kultuurilised tagajärjed).

Kuna reprodutseeritavus võtab digitaalajastul mitmeid eri vorme, on käesoleva näituse eesmärk tutvustada töid, mis etteantud teema piires mõtisklevad oma tehnilise staatuse üle ja viitavad varasematele teostamisviisidele (näiteks graafika). Üks peamistest refleksiivse seisundi tunnustest on järgnevus, väljendugu see siis animatsioonis, fotoseeriates vmt. Kunstnikele, kes rakendavad oma töös selliseid tehnikaid nagu puulõige, linoollõige ja sügavtrükk, saab osaks eriline tähelepanu – eriti veel siis, kui neid tehnikaid kasutatakse kontseptuaalses võtmes. Samuti soositakse tänapäevasemate, ent juba moest läinud tehnoloogiate rakendamist, sest rasked ajad kutsuvad taaskasutuse uuele elule. Näituseteema pihtimuslikkusele kalduv iseloom seondub hästi kunstnikuraamatu formaadiga, mis on jätkuvalt eksperimentaalse väljenduse polügon. Pihtiv modaalsus võib lisada ka uusi, digitaalse kommunikatsiooni ja internetiga seotud väljendusvorme.

TRIENNAALI EKSPOSITSIOON: Tallinna XV Graafikatriennaal koondub seekord Kumu kunstimuuseumisse, et luua kontsentreeritum ja temaatiliselt sidusam näituseruum, toetudes ühtlasi Kumu kui Tallinna kõige külastatuma näitusekoha staatusele.

TRIENNAALI STRUKTUUR:

• Rahvusvaheline konkurssnäitus. Žürii hindab töid vastavalt nende kontseptuaalsele ja tehnoloogilisele seosele triennaali teemaga Armastuse, mitte raha pärast;

• Kuraatorite (Eve Kask, Eha Komissarov, Simon Rees) poolt kutsutud kunstnikud;

• Baltimaade osalus. Lähtudes Tallinna Graafikatriennaali sünniloost säilitame garanteeritult Eesti, Läti ja Leedu kunstnike osaluse;

• Tallinna XIV Graafikatriennaali Gran Prix’ laureaadi Óscar Muñozetööde laiendatud väljapanek;

• Mapping. Ljubljana graafikabiennaali hittide näitus.Kuraator Lilijana Stepančič Sloveeniast.

MAPPING. LJUBLJANA GRAAFIKABIENNAALI HITID: 28. sünnipäeva tähistav Ljubljana biennaal (avamine septembris 2009) toimus esmakordselt 1955. aastal ning on maailma üks juhtivamaid graafikasündmusi. Laureaatide nimekirjas seisavad mitmed sõjajärgse perioodi kunsti suurkujud: Robert Rauschenberg (USA) 1963, Joan Miró (Hispaania) ja Victor Vasarely (Prantsusmaa) 1965, Hans Hartung (Prantsusmaa) ja Antoni Tàpies (Hispaania) 1967, Victor Pasmore (Suurbritannia) 1977, Eduardo Paolozzi (Suurbritannia) ja Shusaku Arakawa (USA) 1983, Susan Rothenberg (USA) 1985, David Salle (USA) 1991, Max Bill (Šveits) ja Frank Stella (USA) 1993, David Hockney (Suurbritannia) 1997, Richard Hamilton (Suurbritannia) ja Sang-Gon Chung (Korea) 1999, Damien Hirst (Suurbritannia) 2001 ja Raymond Pettibon (USA) 2003. Koostööd Ljubljanaga viivad läbi Kumu kunstimuuseum ja kuraator Eha Komissarov.

• 
• 
• 
• 
•