Ajalugu
ARMASTUSE, MITTE RAHA PÄRAST (FOR LOVE NOT MONEY) Projekti eesmärk on püüda kajastada kaasaegses kunstis valitsevat hetkeseisu üleilmse finantskriisi ajastul ning selles kontekstis kunsti loomise, eksponeerimise ja retseptsiooniga seonduvaid probleeme. Lisaks soovitakse mõtiskleda graafika koha üle kaasaegsete kunstipraktikate ja tootmise hierarhias. Jätkates eelmistel triennaalidel alustatud suunda, tuuakse kunstipublikuni tööd, mis on valminud erinevates mehaanilistes ja digitaalsetes graafikatehnikates (sh foto- ja arvutitöötlus). tellitud kunstnikuprojektid, sealhulgas Baltimaade näitusel üheksa noort kunstnikku (igast Balti riigist kolm), kes moodustavad Baltimaade näitusesektsiooni “noorte kunstnike” projekti; KONTSEPTSIOONI AUTORIST: Simon Rees on Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuse (CAC) vanemkuraator. Ta on ka kvartaalse kunstivestluste ajakirja CAC INTERVIU kaastoimetaja ja Vilniuses igakuiselt toimuva rahvusvahelise loengusarja CAC Café Talks algataja. 2007. aastal oli Rees Nomeda ja Gediminas Urbonase kunstiprojekti kuraator 52. Veneetsia Biennaalil Leedu paviljonis, mis pälvis rahvusvahelise žürii eriuhinna. Samal aastal korraldas Rees CAC-is näituse Chicks On Speed: Shoe Fuck!, mis on seni jäänud neidudegrupi suurimaks galeriinäituseks. Koos kuraatorite Beatrice Josse ja Florence Derieux'ga korraldas Rees mullu kuut linna hõlmava Prantsuse-Leedu kunstnikevahetusprojekti (CAC ja FRAC Grand-Est võrgustiku koostöö). Hiljuti kureeris Rees Vilniuse Euroopa Kultuuripealinna ürituste raames projekti CODE SHARE: 5 kontinenti, 10 biennaali, 20 kunstnikku. Praegu töötab ta 2009. aastal Frieze’i kunstimessile tellitud projektide kaastootjana (esimene tellitud projekt Ida-Euroopast) ja teeb produtsenditööd Deimantas Narkevičiuse (Leedu) ja Yael Bartana (Israel) kunstifilmidele, mida esitletakse tänavu Briti Filmiinstituudis ja mis linastuvad eriseansil Londoni Filmifestivalil (koos Miroslav Balka (Poola) ja Marcel Odenbachi (Saksamaa) töödega).
Aforism “for love not money” (“armastuse, mitte raha pärast”) väljendab inglise keeles igasugust tööd, mis on ette võetud armastusest, mida ei kannusta rahaline eesmärk. See mõttetera on pea äravahetamiseni sarnane ütlusega “a labour of love” (“heast tahtest tulenev tegu”). Kitsamas, perekondlikus plaanis tähendab see väikeste laste või vanemate inimeste eest hoolitsemist, laiemas sotsiaalses plaanis viitab aga vabatahtlikule tööle alarahastatud ja sotsiaalselt alaväärtustatud sektorites – näiteks töö kodutute või narkosõltlastega. Nimetatud fraas hõlmab ka erilist kultuurilist aspekti, mida võib võtta kui noorte ja/või mässavate kunstnike (näitlejad, kunstnikud, režissöörid või kirjanikud) antud lubadusena. Kunstnikutee valinud teavad, et omandatud erialal pelgalt elatise teenimine mõõdab nende edukust üksnes vähesel määral. Kunsti tehakse armastuse, mitte raha pärast. Kunstimaailma õitsenguperioodid (2000–2008 ja varasematest aegadest 1980ndate keskpaik) pööravad sissejuurdunud loogika pea peale ja kunstnikele avaneb ühtäkki juurdepääs niisugusele rikkusele, mida nad seni vaevalt on suutnud ette kujutada. Selliste unistuste ja rahaliste väärtustega laieneb kunstilise tegevuse skaala (liigagi palju), mängu tulevad tootmiseelarved ja tihti ka konveiermeetodil tootmine. Niisuguses faasis liigub kunst lähemale kultuuripraktika sellistele harudele nagu arhitektuur, autotööstus, kino ja mood – seda tänu kunstnike kinnisideedele tehnilistest võimalustest, mida pakuvad kultuuritööstuse erinevad sektorid. Tehniline tootekeel kandub üle kunstiteostele, mille tulemusena ei ole tegu enam originaalloomega, vaid tootega, kuivõrd teoseid iseloomustavad väljendid “üksiktoode”, “piiratud väljalase” või “ühekordseks tarbimiseks loodud teos”.
Ja nüüd siis 2009. aastal alanud krahh, mis nõuab “lahjenduskuuri” ja tagasihoidlikkust. Aeg soosib tagasipöördumist armastusega seotud skeemide juurde, jättes raha tahaplaanile. Reprodutseeritav kunst (mis Walter Benjamin järgi 1930. aastail jättis kunsti ilma selle aurast ja senisest põhiolemusest) saab ideaalseks tööriistaks Zeitgeist'i väljendamisel. Kunstiturul tõusevad taas ausse väikesed paljundatavad objektid, mis on ka loomulik, arvestades kunstiloome kokkutõmbumist.
Tallinna XV Graafikatriennaali pealkiri viitab temaatikale, mis hõlmab tervet rida erinevaid mõisteid, sealhulgas: sõltuvus, iha, pühendumus, kohustus, perekond, armastus, kirg, esemestamine, romantika, religioon, poliitiline seotus, seks. Teoreetilises plaanis õhutatakse nende mõistete refleksiivset vaatlemist nii nagu seda on teinud Walter Benjamin (kunsti reprodutseeritavus), Karl Marx ja Sigmund Freud (fetišismi teooriad), Aquino Thomas, Blaise Pascal ja Michel de Montaigne (usuteooriad), Roland Barthes, Michael Fried ja Susan Sontag (kaamera roll ühiskondlike normide suhtes ja selle mõjud tarbijakultuurile), Sean Cubitt ja Boris Groys (digitaliseerimise esteetilised ja kultuurilised tagajärjed).
Kuna reprodutseeritavus võtab digitaalajastul mitmeid eri vorme, on käesoleva näituse eesmärk tutvustada töid, mis etteantud teema piires mõtisklevad oma tehnilise staatuse üle ja viitavad varasematele teostamisviisidele (näiteks graafika). Üks peamistest refleksiivse seisundi tunnustest on järgnevus, väljendugu see siis animatsioonis, fotoseeriates vmt. Kunstnikele, kes rakendavad oma töös selliseid tehnikaid nagu puulõige, linoollõige ja sügavtrükk, saab osaks eriline tähelepanu – eriti veel siis, kui neid tehnikaid kasutatakse kontseptuaalses võtmes. Samuti soositakse tänapäevasemate, ent juba moest läinud tehnoloogiate rakendamist, sest rasked ajad kutsuvad taaskasutuse uuele elule. Näituseteema pihtimuslikkusele kalduv iseloom seondub hästi kunstnikuraamatu formaadiga, mis on jätkuvalt eksperimentaalse väljenduse polügon. Pihtiv modaalsus võib lisada ka uusi, digitaalse kommunikatsiooni ja internetiga seotud
väljendusvorme.
TRIENNAALI EKSPOSITSIOON: Tallinna XV Graafikatriennaal koondub seekord Kumu kunstimuuseumisse, et luua kontsentreeritum ja temaatiliselt sidusam näituseruum, toetudes ühtlasi Kumu kui Tallinna kõige külastatuma näitusekoha staatusele.
TRIENNAALI STRUKTUUR:
LJUBLJANA GRAAFIKABIENNAALI LAUREAADID: 28. sünnipäeva tähistav Ljubljana biennaal (avamine septembris 2009) toimus esmakordselt 1955. aastal ning on maailma üks juhtivamaid graafikasündmusi. Laureaatide nimekirjas seisavad mitmed sõjajärgse perioodi kunsti suurkujud: Robert Rauschenberg (USA) 1963, Joan Miró (Hispaania) ja Victor Vasarely (Prantsusmaa) 1965, Hans Hartung (Prantsusmaa) ja Antoni Tàpies (Hispaania) 1967, Victor Pasmore (Suurbritannia) 1977, Eduardo Paolozzi (Suurbritannia) ja Shusaku Arakawa (USA) 1983, Susan Rothenberg (USA) 1985, David Salle (USA) 1991, Max Bill (Šveits) ja Frank Stella (USA) 1993, David Hockney (Suurbritannia) 1997, Richard Hamilton (Suurbritannia) ja Sang-Gon Chung (Korea) 1999, Damien Hirst (Suurbritannia) 2001 ja Raymond Pettibon (USA) 2003. Näituse kuraator on Lilijana Stepančič, koostööd Ljubljanaga viivad läbi Kumu kunstimuuseum ja kuraator Eha Komissarov.
RAHAPROJEKT*: on eraldiseisev projekt, mis plaanitakse viia ellu Kultuuripealinn Tallinn2011 raames ning mis eeldab Sihtasutuse Tallinn2011 ja teiste valitsusasutuste ja erasponsorite logistilist ja rahalist toetust. Projekti kontseptsioon hõlmab Tallinn2011 poolt väljaantava pangatähe kujunduse tellimist neljalt kunstnikult. Kõnealuseid pangatähti saab soetada üks-ühele Eesti krooni vääringus Tallinn2011 pileti- ja infobüroodes ning need kehtivad Tallinn2011 üritustel maksevahendina (näitusepiletid, performance'id jm. üritused; samuti Tallinn2011 reklaamtooted – kataloogid, t-särgid, programmid ja giidid). Mis kõige tähtsam, Tallinn2011 pangatäht on eestlaste (ja rahvusvaheliste külaliste) jaoks eriline meene või kollektsiooniese.
Pangatähte kujundavad kunstnikud peaksid töötama samasuguste tehniliste vahenditega nagu graafikud, kes loovad Eesti krooni pangatähti Eesti Pangale. Rahatähe kujundus on kultuuriliselt üks tähtsamaid, ent sageli väheuuritud graafikaloome aspekte. (Ajaloo seisukohalt on enim avalikku tähelepanu pälvinud markide kujundus.) Selle disainivaldkonnaga on (eriti alates popkunsti aegadest) tegelnud ka paljud kujutavkunstnikud, näiteks Jim Dine, Jasper Johns, Jeon JoonHo, Komar & Melamid, Robert Rauschenberg ja Andy Warhol.
Rahaprojektil on arvestatavat potentsiaali laia rahvusvahelise kõlapinna saavutamiseks, sest see loob pretsedendi kunstnikele, kes töötavad riigi poolt pakutavate tehniliste vahenditega (ja rahalise toetusega). Sellest projektist võib välja kasvada ambitsioonikas ja põnev ettevõtmine.
Ideaalis oleks valitud nelja kunstniku seas:
üks tuntud Eesti kunstnik,
üks Baltimaade (või Poola või Skandinaavia) kunstnik,
üks USA kunstnik,
üks kunstnik n-ö “mujalt maailmast”.
Kontseptuaalselt paneb see projekt triennaali korraldajaile kohustuse esitada tellimusi kunstnikele, kelle seniste teoste iseloom seondub järgmiste mõistetega: väärtus, vahetus, tarbimine, ülemäärasus, turuloogika, kaubad jne. Neid mõisteid on oma töös kohaldanud näiteks sellised kunstnikud nagu Billy Apple, Bigert & Bergstrom, Jakob S. Boeskov, Chicks On Speed, Jeremy Deller, Jim Dine, Tino Djumini, EAT, Matias Faldbakken, Sylvie Fleury, Simryn Gill, Liam Gillick, Jens Haaning, Damien Hirst, Jeff Koons, Matthieu Laurette, Josephine Meckseper, Rob Pruitt, Julika Rudelius, Sean Snyder ja Superflex.
* Projekt teostub üksnes rahastajate leidmise korral.
Reesi artiklid Ida-Euroopa kunstist on ilmunud mitmetes rahvusvahelistes ajakirjades ja erialatrükistes nagu Frieze. Ilmumas on ka ridamisi Reese'i kirjutisi kunstile spetsialiseerunud kirjastuste ja ülikoolide trükistes Leedus, Austraalias, Iirimaal, Uus-Meremaal ja USA-s.